mul hakkas mõte jälle liikuma vist.
ristsõnades on vahel siukene küsimus nagu "huvitab kõiki". kes veel ei teadnud, vastus on ilm. täna oli ilm vihmane. kuna eile jõudsin igale poole avastades oma kurvastuseks, et mu püksisäärte otsad on porilompe külastanud, ei pand ma täna üldse pikki pükse jalga. oopis seeliku. punaseruudulise. vihmase ilmaga kipuvad autod inimesi märjaks tegema. trennis kiitis üks tüdruk ameeriklaste kommet autonumber üles kirjutada ja asi kohe kohtusse anda. siis, kui ma mikitamäel elasin, oli mul suviselt vihmase ilmaga kombeks jalgrattaga suurtest porilompidest läbi kihutada, et vaadata, kui kõrgele vesi ikka pritsib. see oli lahe. vesi lendab niimudi kahele poole aiali ja teeb siukest mõnusat pahinat ja pärast jääb tolmuse asfaldi peale märg rattakummi muster.
ossakurat, see sai alles sujuvate üleminekutega lõiguke:D
roland sai kuskilt laulu nimega people equals shit. sellise eriti kurja ja rögiseva metalbändi loo jazz-versioon. jah, tegelt kah. metallist jazziks. naljakas on.
trenniteemast veel. kui nüüd nimetada tantsuks järjestatud kindlate liigutuste hulka, mida tehakse ette antud kiirusel kindlate helide juurde (definitsioonid on mingi matemaatikute kiiks, ma olen kuulnud). ma oskan juba kolme tantsu. üks sisaldab abivahendina meetrist pulka, millega vehitakse ja kekutatakse. ja ühe teisega kaasneb must kaabu. ja peaaegu kõik tantsud sisaldavad liigutustena puusanõkse ja pisut põrandal aelemist. mulle igatahes meeldib seal. selline edev-naiselik värk. ja täitsa vaadeldav kah.
nüüd siis pilguheit murca haigesse mõttemaailma. kas on võimalik, et üks tüdruk flirdib niisama pulli pärast kogu oma naissoost kuulajaskonnaga? kui tõenäoline on, et inimene väldib mind sihilikult? kas alasti vihma käes jooksmine on umbes sama tunne, kui alasti ujumine?
meenutuslik vahepala. mulle tuli meelde üks suurte perede kokkutulek. teatavasti nimetatakse mõningaid perekondi "suurteks", kui selles peres on terve hunnik lapse staatuses inimesi. ja siis need suured perekonnad saavad aegajalt kokku ja korraldavad üritusi ja värke. ühel sellisel üritusel, mis toimus täitsa suvel ja ilmselt kuskil 4 aastat tagasi, oli ka minu perekond kohal. maimäleta, kas oli seal organiseeritus natuke nihu või olid inimesed igavad, aga ühel hetkel otsustasin oma meelt lahutama hakata tantsimisega. olime kohale tulnud sapakaga. selle ümaramat sorti mudeliga, mille katusel oli metallist raam asjade jaoks. ronisin sinna katusele ja tantsisin. muusika oli kah muidugi. mingi pop-latiino värk ja puha. mul oli nii lahe. vabas õhus tantsimine on mõnus. ühed väikesed poisid istusid auto kõrvale muru peale ja vaatasid huviga, et mis veidrat asja see punapea seal siis teeb. ja siis.. meie kõige ilusamal momendil tormab auto juurde üks kuri tädi. "mis sa arvad, et sa oled hästi äge jah?" - "ee. arvan jah." - "sa ikka mõtle kah. siin on väikesed lapsed!" ja tädi vudis minema. mina olin segaduses. ausõna, mul olid riided seljas. ma tantsin täitsa ilusasti tegelikult. mingit skandaali sellest muidugi ei tulnud, sest ma ronisin katuselt alla ja asusin varateismeliste noormeestega mesijuttu puhuma. mis ilmselt on lubatum tegevus, kui autokatusel tantsimine. sapakas muide oli kirsipunane.
teises toas on suur voodi, koheva suletekiga. selles voodis on üks pandav noormees. ootab mind. huvitav, miks ma siin arvuti taga istun? aa, õigejah. bloogimissõltuvus.
ristsõnades on vahel siukene küsimus nagu "huvitab kõiki". kes veel ei teadnud, vastus on ilm. täna oli ilm vihmane. kuna eile jõudsin igale poole avastades oma kurvastuseks, et mu püksisäärte otsad on porilompe külastanud, ei pand ma täna üldse pikki pükse jalga. oopis seeliku. punaseruudulise. vihmase ilmaga kipuvad autod inimesi märjaks tegema. trennis kiitis üks tüdruk ameeriklaste kommet autonumber üles kirjutada ja asi kohe kohtusse anda. siis, kui ma mikitamäel elasin, oli mul suviselt vihmase ilmaga kombeks jalgrattaga suurtest porilompidest läbi kihutada, et vaadata, kui kõrgele vesi ikka pritsib. see oli lahe. vesi lendab niimudi kahele poole aiali ja teeb siukest mõnusat pahinat ja pärast jääb tolmuse asfaldi peale märg rattakummi muster.
ossakurat, see sai alles sujuvate üleminekutega lõiguke:D
roland sai kuskilt laulu nimega people equals shit. sellise eriti kurja ja rögiseva metalbändi loo jazz-versioon. jah, tegelt kah. metallist jazziks. naljakas on.
trenniteemast veel. kui nüüd nimetada tantsuks järjestatud kindlate liigutuste hulka, mida tehakse ette antud kiirusel kindlate helide juurde (definitsioonid on mingi matemaatikute kiiks, ma olen kuulnud). ma oskan juba kolme tantsu. üks sisaldab abivahendina meetrist pulka, millega vehitakse ja kekutatakse. ja ühe teisega kaasneb must kaabu. ja peaaegu kõik tantsud sisaldavad liigutustena puusanõkse ja pisut põrandal aelemist. mulle igatahes meeldib seal. selline edev-naiselik värk. ja täitsa vaadeldav kah.
nüüd siis pilguheit murca haigesse mõttemaailma. kas on võimalik, et üks tüdruk flirdib niisama pulli pärast kogu oma naissoost kuulajaskonnaga? kui tõenäoline on, et inimene väldib mind sihilikult? kas alasti vihma käes jooksmine on umbes sama tunne, kui alasti ujumine?
meenutuslik vahepala. mulle tuli meelde üks suurte perede kokkutulek. teatavasti nimetatakse mõningaid perekondi "suurteks", kui selles peres on terve hunnik lapse staatuses inimesi. ja siis need suured perekonnad saavad aegajalt kokku ja korraldavad üritusi ja värke. ühel sellisel üritusel, mis toimus täitsa suvel ja ilmselt kuskil 4 aastat tagasi, oli ka minu perekond kohal. maimäleta, kas oli seal organiseeritus natuke nihu või olid inimesed igavad, aga ühel hetkel otsustasin oma meelt lahutama hakata tantsimisega. olime kohale tulnud sapakaga. selle ümaramat sorti mudeliga, mille katusel oli metallist raam asjade jaoks. ronisin sinna katusele ja tantsisin. muusika oli kah muidugi. mingi pop-latiino värk ja puha. mul oli nii lahe. vabas õhus tantsimine on mõnus. ühed väikesed poisid istusid auto kõrvale muru peale ja vaatasid huviga, et mis veidrat asja see punapea seal siis teeb. ja siis.. meie kõige ilusamal momendil tormab auto juurde üks kuri tädi. "mis sa arvad, et sa oled hästi äge jah?" - "ee. arvan jah." - "sa ikka mõtle kah. siin on väikesed lapsed!" ja tädi vudis minema. mina olin segaduses. ausõna, mul olid riided seljas. ma tantsin täitsa ilusasti tegelikult. mingit skandaali sellest muidugi ei tulnud, sest ma ronisin katuselt alla ja asusin varateismeliste noormeestega mesijuttu puhuma. mis ilmselt on lubatum tegevus, kui autokatusel tantsimine. sapakas muide oli kirsipunane.
teises toas on suur voodi, koheva suletekiga. selles voodis on üks pandav noormees. ootab mind. huvitav, miks ma siin arvuti taga istun? aa, õigejah. bloogimissõltuvus.
Comments
Post a Comment