lä buuu

jätsin oma kõige armsama kullakallikese räpinasse üheks ööks. tulin tartusse läbutsema. lahe oli. krissu, aivi, mikk ja pärast miki olid kah. sviidis (kus ei olnud seekord falgiga ähvardavaid klienditeenindajaid) olid liibuvates t-särkides vene noormehed. ja mudugi vesipiip. poisid olid toredad. selline meeldiv sallivust arendav rahvusvaheline kogemus. igast naljad, mida mitte-väga-kained inimesed teevad, veidrad teemaarendused rohelisest aluspesust, kiired üleminekud casual talk'ist allpool-naba pearcingutele ja pankrotti tekitavad edevate jookide tellimused. siis oli herne pood. kust soovi korral võid ka kell 3 öösel kassitoitu ja wc paberit osta. meie ostsime kaks punast monte cristot ja komberdasime/taksotasime aivi poole. komberdamine ei olnud päevakorras mitte joobeastmest vaid kõrgetest kontsadest tingituna. osutub, et meie aiviga ei ole just sagedased kontsadel kõndijad. veider vaatepilt. herne poe ja aivipoole vahele jäi zavoodi peldik. järjekorraga zavoodi peldik. järjekorras vestlesin mehega, kelle tütre ma olevat kunagi kättpidi karlova aulasse talutanud. siuke komme on koolidel millegipärast. mitte, et mina midagi sellest tüdrukust mäletaksin. ja siis mudugi albert kulk, kes püüdis mind veenda tema kuuluvuses erinevatesse kolmetähelistesse värkidesse nagu fbi, csi ja cia. aivi juures mängisime aliast. mäng, mille kasutusjuhendis võiks olla märge mängu kiiremast ja lõbusamast versioonist, mis tekib, kui samal ajal kiiresti punast veini hävitada. naljakas oli kah. miki on meistrimees, ta tegi kaasaskantava ja mugava mini-vesipiibu, mida on mugav ka reisile kaasa võtta. öö möödus aivi juures. meil kõigil. hommikul kuskil poole kahe ajal ärgates avastasin, et mingid müstilised asjaolud on nii miku kui krissu siit ära kaotanud. ja sokolaadi koos kahe jahtunud krabipalliga maha jätnud. praegu on päevakorras makaronide valmistamine unises olekus. ja varsti lähen räpinasse oma hüljatud lapsele järele. võibolla häälega, võibolla oma mehega, kes pärast minu õuesviibimise peale solvumist zavoodis istus. ei, tegel on mul täitsa hea olla. selline tunne on, et sain üle tüki aja ärgata selle peale, et pissihäda on, mitte kontrollimatust vajadusest lohutada nutvat last. aga üks vaba öö annab tohutut jõudu edasi olemiseks. mitte, et ma tohutult jõuetu oleksin olnud, vaid et parem sai. vot.

Comments

Post a Comment