mul oli täna paha natu. aga läks üle. nüüd on jälle hea. peaaegu iseenesest hakkas hea. ei tarvitanud illegaalseid mõnuaineid, ei harrastanud pöörast seksi ega süvenenud zen-budismi. see oli nii, et ma istusin loengus ja kuulasin õppejõu juttu. vahepeal kirjutasin kah, aga rohkem nagu kuulasin, sest ma oskasin seda asja juba. mul oli täitsa huvitav. ja siis ühel hetkel jõudis mulle jälle kohale, et kõik on korras. et see ongi see, mida ma teha tahan. istuda üheskoos lühinägelikega auditooriumi esimeses reas ja õppida matemaatikat. nii ongi hea. ja sellest pole midagi, et mul varsti enam jälle kodu ei ole. sest see tähendab, et kuskil ootab mind parem kodu. tõenäoliselt küll kitsam ja madalama üüriga. väike elamispind õpetab asjadest loobuma. selgub, et on palju asju, mida päriselt ei olegi vaja ja seda on nii vähe, mida tegelikult kah vaja on.
tuli üks mõte kah trennist tulles. aga sõnadesse ei oska panna. ma parem jutustan ümber trennilõpu juhtumisi. meil on seal trennis üks siuke ilus tütarlaps, ma mõnikord jälgin teda. selles mõttes, et ta on nii hoolitsetud. tal on alati ühtlane päevitus, loomulik juuksevärv ei paista kunagi blondeeritud soengu alt välja, alati viimase peal maniküür, kallid riided, millel ei ole kunagi ühtegi plekki ega kortsu, läikiv auto... küsisin talt, palju tal kulub kõige selle saavutamiseks aega ja raha. kui ta kuulis, et ma tema hoolitsetud ilusat välimust olin märganud, oli ta nii meelitatud. võibolla mängult, ma ju ei tunne teda tegelikult, aga võibolla päriselt. ma arvan, et selline oma keha eest hoolitsemine näitab mõningast austust enda vastu. ja sellise asja kiidan ma heaks. võibolla natuke pealiskaudne minust, aga ma arvan, et ei tee paha, kui üks noor naine ennast kasutuskõlblikuna püüab hoida. ja sellel neiul on veel pealegi selline mõnus suhtumine sellesse. ei mingit stressamist teemal, kui kallis ja tüütu see on või kui ebamugavad on moodsad riided. täitsa tunnistab, et läheb palju raha, aga ütleb, et just nii talle meeldibki.
homme hommikul vara-vara tuleb madlike siia. hoidmiseks. ma kahtlustan, et ma pean neid teisest toas kinni hoidma, sest siin on nii lapsevaenulikult segamini kõik.
tudilee.
tuli üks mõte kah trennist tulles. aga sõnadesse ei oska panna. ma parem jutustan ümber trennilõpu juhtumisi. meil on seal trennis üks siuke ilus tütarlaps, ma mõnikord jälgin teda. selles mõttes, et ta on nii hoolitsetud. tal on alati ühtlane päevitus, loomulik juuksevärv ei paista kunagi blondeeritud soengu alt välja, alati viimase peal maniküür, kallid riided, millel ei ole kunagi ühtegi plekki ega kortsu, läikiv auto... küsisin talt, palju tal kulub kõige selle saavutamiseks aega ja raha. kui ta kuulis, et ma tema hoolitsetud ilusat välimust olin märganud, oli ta nii meelitatud. võibolla mängult, ma ju ei tunne teda tegelikult, aga võibolla päriselt. ma arvan, et selline oma keha eest hoolitsemine näitab mõningast austust enda vastu. ja sellise asja kiidan ma heaks. võibolla natuke pealiskaudne minust, aga ma arvan, et ei tee paha, kui üks noor naine ennast kasutuskõlblikuna püüab hoida. ja sellel neiul on veel pealegi selline mõnus suhtumine sellesse. ei mingit stressamist teemal, kui kallis ja tüütu see on või kui ebamugavad on moodsad riided. täitsa tunnistab, et läheb palju raha, aga ütleb, et just nii talle meeldibki.
homme hommikul vara-vara tuleb madlike siia. hoidmiseks. ma kahtlustan, et ma pean neid teisest toas kinni hoidma, sest siin on nii lapsevaenulikult segamini kõik.
tudilee.
Comments
Post a Comment