no mida ma siia pealkirjaks panen?

ilmnes asjaolu, et ma olen võimeline ikka täiega sassi minema. meie kõigi kergenduseks on selge ka see, et ma ei muutunud sugugi ohtlikuks end ümbritsevatele. inimestele vähemalt mitte. asjade tähtsust ei ole ma kunagi väga kõrgelt hinnanud.

gruusia saatkonna ees istus hunt. mitte see tobe komissar rexi moodi lambakoer vaid hunt. hall ja hästi suur. ta oli kitsa rihmakesega selle puust tahvlikese külge seotud, mis restoranide ukse ees ikka on. see hunt nuttis. mitte kõvasti või kiledalt. tasakesi. koon taeva poole, hästi-hästi kurvalt ja ilusasti. pärast väikest vestlust sealsete baaritibidega rääkisin hundile kõik ilusti ära. peremees tuleb kohe, ära nuta. peremees sööb supi ära ja tuleb kohe tagasi, ei jäta sind maha. ära nuta. siis panin käed taskusse ja jätkasin oma jalutuskäiu. mingid triibuliste soengutega tütarlapsed jäid mulle järele vaatama.

mul on kodu vaja. tartu piires, vähemalt 25 ruutmeetrit ja mitte kallimat kui 2500.- kuus. soovitavalt emajõe paremal kaldal. me ju kõik teame, kumb kallas see parem on.

siis kui tarkusehambad kasvavad, on hästi valus ja vastik.

Comments