suitsetajad

tubakas on selline huvitava ajalooga ja erinevate traditsioonidega seotud nähtus. suitsetamine oli kunagi rituaal ja kuidagi püham ja austatum. minul isiklikult ei ole midagi otseselt tubaka ja suitsetamise vastu. ainult, et nagu mingi austuse puudumine oleks inimestel. seda rituaali momenti ei paista enam nii palju. näiteks peldikus suitsetamine. mitte vahetunnis vetsu akna all vaid poti peal. kole ju. ja see on kah kole, kui majas, kus kasvatatakse väikesi lapsi, toimub suitsetamine kõigis ruumides: köögis, elutoas, magamistubades, peldikus. otseloomulikult ilma igasuguse ventilatsioonita ruumides. see ei ole enam rituaal, see on rohkem narkomaania. või midagi. see kah, kui suitsetaja lahkub mittesuitsetavast seltskonnast selleks, et üksinda salaja nurga taga suitsu kiskuda. väiksed oranžid konid bussipeatuste ees maas, "mul on nii suur suitsunälg, jäta mulle oma suitsust natuke". kole-kole.

üks positiivne mõte tuli kah täna seoses suitsetamisega. ma arvan, et sellist nähtust nimetatakse solidaarsuseks, kui inimesed, kes on samas jamas üksteist aitavad. näiteks, isegi kui ühel mehel on tema viimase raha eest ostetud suitsupakk, pakub ta suitsu ka võõrale mehele, kes talt ühte palub. ja vaene tudeng, kes just oma vanematelt natuke raha on saanud, annab lahkelt teisele vaesele tudengile makaronipaki jagu lahtist raha. selline asi on lahe.

mul on jälle seebikasõltuvus. must.. see.. the next... episode...