mulle tundub, et inimestel on mingi värk tarkade lausetega. neil oleks nagu kontrollimatu vajadus neid lauseid kõigile edastada. näiteks lisavad oma kodukale vastava lingi ja siis copy-paste'ivad mingi nimekirja lauseid, mis ei ole omavahel vähimaski seoses. näited:
http://www.htg.tartu.ee/~e3katli/index.html
http://www.zone.ee/greteage/
http://www.tt.ee/weix/utlemised.htm
veidi vähem tehnilist taipu nõudev nipp on see, et mingi pooltuttav tibi küsib sult: kle, kas ma võin su vihikusse (päevikusse, märkmikku) natukene sodida? ja siis pärast leiad sealt vingerdavate roosade tähtedega kirjutatud ülimalt sügavamõttelise, paljutähendusliku ja mudu targa lausekese.
siis on veel olemas msn'is nime panemine. sinna saab panna kohe mitu lauset. hästi pikka ja iga kord, kui see inimene sisse logib, näevad kõik tema kontaktid, kui hästi ta on ikka osanud netist lauset maha kirjutada. see annab mudugi ka märku, et ta on sellest lausest aru saanud. mingeid autorile viitamisi sellisel juhul tavaliselt ei toimu.
pisut vabamad inimesed kirjutavad oma päheõpitud ülimalt targad ja filosoofilised laused endale t-särgi peale. või tuppa seina peale. või kooliasjade kaantele. kunagi olid veel salmikud kah. endalgi mõned tarkust täis kritseldatud vihikukesed kuskil.
oletades, et ma tean, kuidas tegelt õige oleks, tuleb siit nüüd moraal (või mingi point, noh). tsiteerimine on selline asi, mida tehakse oma mõtte selgemaks edasi andmiseks. kõige parem on, kui õige tsitaat tuleb meelde vestluse käigus. kasulik oskus on aru saada, milline tsitaat, millises seltskonnas sobilik on. näiteks vanavanemaid külastades ei anna tulemust pulp fictionist võetud lause: "check out the big brain on brad!" ilmselt saaks pisut arusaamatute pilkude osaliseks ka see, kes alustab lõbusalt nooruslikus joomaseltskonnas tammsaare tsiteerimist. mõnikord on mõtekas ka kirjutades teiste tarkasid lauseid ära mainida. näiteks lõpukirjandid, pikad kirjad sõpradele, blogid, seletuskirjad. ma arvan, et sügav mõte ja tähendus läheb kaduma, kui seda liiga suures konsentratsioonis tarbida. st, kui ikka on 3 lehekülge tarku lauseid järjest, ei anna nad oma mõtet edasi. nüüd üks tüüpiline dialoog ilmestamaks halba tsiteerimist:
- kuidas elad?
- normaalselt. kuidas sul läheb kah?
- noh, päris hästi, aga armastuses ei vea.
- mismoodi siis?
- mees jättis maha ja nüüd ei ole juba mitu kuud kedagi olnud.
- tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.
- ma ei tea, kas ma jõuan veel rohkem tööl käia. see armastus võiks ikka kiiremini tulla...
EI. väga vale. ja rumal. ja väikekodanlik võibolla? tammsaare ei mõelnud üldse seda, et kui kogu aeg tööd rügad, siis saad korrapäraselt keppi. kui tahad ikka tark välja paista, võiks ikka taustaga ennast kurssi viia.
vot selline ühiskonnakriitika siis minu poolt. ma saan täitsa aru, et niisugune rumalus otseselt kedagi ei kahjusta ja katki ei tee. aga samas ei teeks meile kellelegi paha, kui me kõik püüaksime vähemalt natukene targemad olla. see, et keegi on kuskile mingi lausekese kritseldanud, ei tähenda, et ta sellest tegelikult aru sai. iga asja jaoks on oma aeg ja koht.
miks ma üldse selle peale mõtlema hakkasin. mulle tuli tsitaat. nagu mulle ikka igast asjad pähe tulevad. täna tuli siis tsitaat filmist fight club. "Sticking feathers up your butt does not make you a chicken." ma arvan, et see võtab kokku kogu selle sügavamõtteliselt tarkade vaimukuste igalepoole kirjutamise ja selle tegevuse mõttelageduse pointi. votnii.
tulemas on pointid teemadel kultuuriajalugu ja mood.
http://www.htg.tartu.ee/~e3katli/index.html
http://www.zone.ee/greteage/
http://www.tt.ee/weix/utlemised.htm
veidi vähem tehnilist taipu nõudev nipp on see, et mingi pooltuttav tibi küsib sult: kle, kas ma võin su vihikusse (päevikusse, märkmikku) natukene sodida? ja siis pärast leiad sealt vingerdavate roosade tähtedega kirjutatud ülimalt sügavamõttelise, paljutähendusliku ja mudu targa lausekese.
siis on veel olemas msn'is nime panemine. sinna saab panna kohe mitu lauset. hästi pikka ja iga kord, kui see inimene sisse logib, näevad kõik tema kontaktid, kui hästi ta on ikka osanud netist lauset maha kirjutada. see annab mudugi ka märku, et ta on sellest lausest aru saanud. mingeid autorile viitamisi sellisel juhul tavaliselt ei toimu.
pisut vabamad inimesed kirjutavad oma päheõpitud ülimalt targad ja filosoofilised laused endale t-särgi peale. või tuppa seina peale. või kooliasjade kaantele. kunagi olid veel salmikud kah. endalgi mõned tarkust täis kritseldatud vihikukesed kuskil.
oletades, et ma tean, kuidas tegelt õige oleks, tuleb siit nüüd moraal (või mingi point, noh). tsiteerimine on selline asi, mida tehakse oma mõtte selgemaks edasi andmiseks. kõige parem on, kui õige tsitaat tuleb meelde vestluse käigus. kasulik oskus on aru saada, milline tsitaat, millises seltskonnas sobilik on. näiteks vanavanemaid külastades ei anna tulemust pulp fictionist võetud lause: "check out the big brain on brad!" ilmselt saaks pisut arusaamatute pilkude osaliseks ka see, kes alustab lõbusalt nooruslikus joomaseltskonnas tammsaare tsiteerimist. mõnikord on mõtekas ka kirjutades teiste tarkasid lauseid ära mainida. näiteks lõpukirjandid, pikad kirjad sõpradele, blogid, seletuskirjad. ma arvan, et sügav mõte ja tähendus läheb kaduma, kui seda liiga suures konsentratsioonis tarbida. st, kui ikka on 3 lehekülge tarku lauseid järjest, ei anna nad oma mõtet edasi. nüüd üks tüüpiline dialoog ilmestamaks halba tsiteerimist:
- kuidas elad?
- normaalselt. kuidas sul läheb kah?
- noh, päris hästi, aga armastuses ei vea.
- mismoodi siis?
- mees jättis maha ja nüüd ei ole juba mitu kuud kedagi olnud.
- tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.
- ma ei tea, kas ma jõuan veel rohkem tööl käia. see armastus võiks ikka kiiremini tulla...
EI. väga vale. ja rumal. ja väikekodanlik võibolla? tammsaare ei mõelnud üldse seda, et kui kogu aeg tööd rügad, siis saad korrapäraselt keppi. kui tahad ikka tark välja paista, võiks ikka taustaga ennast kurssi viia.
vot selline ühiskonnakriitika siis minu poolt. ma saan täitsa aru, et niisugune rumalus otseselt kedagi ei kahjusta ja katki ei tee. aga samas ei teeks meile kellelegi paha, kui me kõik püüaksime vähemalt natukene targemad olla. see, et keegi on kuskile mingi lausekese kritseldanud, ei tähenda, et ta sellest tegelikult aru sai. iga asja jaoks on oma aeg ja koht.
miks ma üldse selle peale mõtlema hakkasin. mulle tuli tsitaat. nagu mulle ikka igast asjad pähe tulevad. täna tuli siis tsitaat filmist fight club. "Sticking feathers up your butt does not make you a chicken." ma arvan, et see võtab kokku kogu selle sügavamõtteliselt tarkade vaimukuste igalepoole kirjutamise ja selle tegevuse mõttelageduse pointi. votnii.
tulemas on pointid teemadel kultuuriajalugu ja mood.
Ahzoo, muidex, kui keegi midagi tarka ytleb ehk kedagi tsiteerib, siis oli vanasti hea komme ka nimetada, kes seda oli ytelnud, st viidata autori(teedi)le.
ReplyDeleteIse olen seda pyydnud alati teha, isegi anekdootide puhul, kui on tõesti oluline viidata kuuldud loo originaalsele allikale.
Aga, mis puutub tarkadesse lausetesse, siis võiks vaadata http://uncyclopedia.org/wiki/Making_up_Oscar_Wilde_quotes mis on eriti lahe.