aga mina käisin jääääre kontserdil. eile. nad tegid dvd salvestamist. tead, kuidas me sisse saime? umbes nii.
piletimees: siin peab pileti kah ostma. või on teil nimi kirjas?
tõnn: ei ole. aga pane kirja.
panigi.
kontset oli nii hea ja mõnus. nagu jäääär augustiöös ikka. lõpuks kuulsin ära selle, kuidas jäääär esitab vennaskonna lugu pille-riinist. oi, kui hea. ma olin kuulnud jutte sellest, kui hea see on, aga midagi nii head... noh, oleks osanud oodata tegelt küll:)
ma sooritasin täna mitu ostu. rattalukk, kollased lilledega kardinad, uus raamat pojale (autodega) ja posu vihikuid. nüüd meenub mulle üks karikatuur, mis sirla toas vedeles. sellel olid mees ja naine võltside keepsmile'idega ja umbes siuke dialoog: "vaata, kallis! ma ostsin täna midagi!" - "oh, kullake! ma olen sinu üle nii uhke!"
sirla on tegelt juba tükk aega ära. ei mitte arust vaid eestist.
muuhulgas ostsin ma endale targa kooliraamatu. kohe, kui sirlalt laenatud vonneguti raamat läbi saab, hakkan seda lugema. tegelikult olen ma seda tarka raamatut juba lugenud. nii umbes 5 korda. tuleks meelde kah jätta, saaks oma närused ap'd lõpuks kätte ja rahu majas. võinoh, kusiganes.
vaata, kui ilusad väikesed lõigud. see tähendab, et ma ei ole jälle väga ärkvel. adekvaatsus on viimasel ajal kerge kaduma. kui istuda, siis punane vein eriti ei purjuta. aga kui püsti tõusta ja meeldivat vestlust arendades kiireid samme seada, tunned küll, mida see vein seal täpselt korda saatnud on. see on üks põhilisi alakaalulisuse kõrvalnähte. teine on see, et verd ei saa anda.
vahel mulle jällegi tundub, et ma meeldin inimestele ja nad peavad mind igas heas mõttes toredaks. imelik ju. kui mina saaksin sellise üleoleva kohtlemise osaliseks, ei tahaks ma seda inimest kordagi enda lähedale. teine ja vähem enesekesne variant on see, et tegelt on kõigil pohhui.
mul oli vahepeal emaks olemise teine aastapäev. üks tädi kunagi telekas ütles, et teiseks eluaastaks peab olema tulnud lause. see peaks näitama, kas on logopeedi abi vaja või mitte. ma arvan, et mitte. sest lause on. "issi auto KATKI!" minu meelest vägagi lause moodi. ta ütleb seda lausa mõningase kahjurõõmuga. teised laused on kah. aga seda emadusteemat ei ole vaja nii pikalt siin üldse lahata.
tudi tuleb peale.
ma ootan, millal pesu on ära pesnud. sinna on veel aega. sitta kanti. siis ma lähen keldrisse, topin masinas oleva märja pesu kilekotti ja toon tuppa hommikut ootama.
üleüldine meeleseisund on see, et ma ei näe progressi ega arengut. samas puudub ka see turvaline tasakaal ja stabiilsus. võnkuv on kogu see värk. paha paha.
sulevi koeral on pruunid silmad. ta sööb juustu. ma tean. ma olen näinud.
narkomaan astub bussi. piletit otsides kukub taskust üks sihvka välja. "tule siia!" sihvka ei liiguta. "tule kohe siia!" sihvka on paigal. narkomaan viskab põrandale peotäie sihvkasid. "poisid, tooge ta ära!"
piletimees: siin peab pileti kah ostma. või on teil nimi kirjas?
tõnn: ei ole. aga pane kirja.
panigi.
kontset oli nii hea ja mõnus. nagu jäääär augustiöös ikka. lõpuks kuulsin ära selle, kuidas jäääär esitab vennaskonna lugu pille-riinist. oi, kui hea. ma olin kuulnud jutte sellest, kui hea see on, aga midagi nii head... noh, oleks osanud oodata tegelt küll:)
ma sooritasin täna mitu ostu. rattalukk, kollased lilledega kardinad, uus raamat pojale (autodega) ja posu vihikuid. nüüd meenub mulle üks karikatuur, mis sirla toas vedeles. sellel olid mees ja naine võltside keepsmile'idega ja umbes siuke dialoog: "vaata, kallis! ma ostsin täna midagi!" - "oh, kullake! ma olen sinu üle nii uhke!"
sirla on tegelt juba tükk aega ära. ei mitte arust vaid eestist.
muuhulgas ostsin ma endale targa kooliraamatu. kohe, kui sirlalt laenatud vonneguti raamat läbi saab, hakkan seda lugema. tegelikult olen ma seda tarka raamatut juba lugenud. nii umbes 5 korda. tuleks meelde kah jätta, saaks oma närused ap'd lõpuks kätte ja rahu majas. võinoh, kusiganes.
vaata, kui ilusad väikesed lõigud. see tähendab, et ma ei ole jälle väga ärkvel. adekvaatsus on viimasel ajal kerge kaduma. kui istuda, siis punane vein eriti ei purjuta. aga kui püsti tõusta ja meeldivat vestlust arendades kiireid samme seada, tunned küll, mida see vein seal täpselt korda saatnud on. see on üks põhilisi alakaalulisuse kõrvalnähte. teine on see, et verd ei saa anda.
vahel mulle jällegi tundub, et ma meeldin inimestele ja nad peavad mind igas heas mõttes toredaks. imelik ju. kui mina saaksin sellise üleoleva kohtlemise osaliseks, ei tahaks ma seda inimest kordagi enda lähedale. teine ja vähem enesekesne variant on see, et tegelt on kõigil pohhui.
mul oli vahepeal emaks olemise teine aastapäev. üks tädi kunagi telekas ütles, et teiseks eluaastaks peab olema tulnud lause. see peaks näitama, kas on logopeedi abi vaja või mitte. ma arvan, et mitte. sest lause on. "issi auto KATKI!" minu meelest vägagi lause moodi. ta ütleb seda lausa mõningase kahjurõõmuga. teised laused on kah. aga seda emadusteemat ei ole vaja nii pikalt siin üldse lahata.
tudi tuleb peale.
ma ootan, millal pesu on ära pesnud. sinna on veel aega. sitta kanti. siis ma lähen keldrisse, topin masinas oleva märja pesu kilekotti ja toon tuppa hommikut ootama.
üleüldine meeleseisund on see, et ma ei näe progressi ega arengut. samas puudub ka see turvaline tasakaal ja stabiilsus. võnkuv on kogu see värk. paha paha.
sulevi koeral on pruunid silmad. ta sööb juustu. ma tean. ma olen näinud.
narkomaan astub bussi. piletit otsides kukub taskust üks sihvka välja. "tule siia!" sihvka ei liiguta. "tule kohe siia!" sihvka on paigal. narkomaan viskab põrandale peotäie sihvkasid. "poisid, tooge ta ära!"
Comments
Post a Comment