ma käisin jälle teno sünnipäeval. eelmine aasta oli kah. see on see värk teno sünnadega, et nad kipuvad kord aastas olema. lahe oli. nagu sünnipäev ikka. on lausa hämmastav, kui nauditav võib olla pärast pikka 24/7 emaksolemisperrioodi järsku täiesti lastetute inimestega suhelda. olla täiesti vastutustundetu ja tunda rõõmu ainult enda eest vastutamisest. ainult mina ja mu tohutu ego. nagu üksinda sünnipäevale minekutel ikka, ekslesin ma pikalt-pikalt mingites metsades ja parkides enne, kui konkreetse aadressi järgi otsima hakkasin. mul on ju jalgratas. nüüd tulebki jalgrattajutt.

rattaga sõita on lahe. saab kiiresti ja vaikselt ühest kohast teise. eriti hea, kui ratas on nii ilus nagu minu oma. mis rattateedesse puutub, siis neid tartus peaaegu ei ole. noh, mingid tüübid on paaris kohas ratta šabloone rakendanud, aga see alati ei tähenda, et seal hea sõita on. proovi näiteks järgnevat: roni rattaga riia-tähe risti. säti esiratas kaubamaja suunda. selgita välja, kummal pool kõnniteejoont on jalgratas joonistatud. veere suurel kiirusel riia mäest alla. kui fooris on roheline, jätka veeremist. hansakeskuse juures kuku trepist alla. võisiis, noh, heaküll, pööra rattateelt ära ja sõida edasi mööda kõnniteed.

miks kunagi ei ole nii, et kui ma tahan aiviga msn's rääkida, ta kohe ongi seal?
miks ma ei võiks endas ja oma otsustes täiesti totaalselt kogu hingest kindel olla?
mis kuradi pärast on mu kõht kogu aeg tühi?

selle viimase vastust ma tegelt tean. see tuleb sellest, et ma ei söö, sest mul pole raha, sest ma olen väga koba majandaja. sitt lugu.

see on jälle sirla tehtud pilt. koit sõidab kolmerattalisega.