Tuesday, September 19, 2006

kellega ma koos elan

täitsa-koos elan ma mudugi oma lapse ja tema isaga, kes on ka mulle nii mitmelgi moel lähedaseks saanud. aga ühikas on nii, et terve pika koridori peale on 3 wc potti, 3 elektripliiti ja mõned kraanikausid. sellega seoses tajun ma kooselu paljude-paljude inimestega. on näiteks noormees kõrvaltoast, kes tervitab mind. sellega kõik vestlused piirduvadki. alguse sai see nii, et ta astus kogemata minu tuppa sisse. ma arvan, et ta mängib mingit klahvpilli seal toas. siis on mõned venelased köögipoolsemas otsas. vestlused leiavad aset ainult ühega neist. ta kunagi töötas samas kohas, kus mu mees kunagi töötas. tüüpiline vestlus on selline:
tema: tere.
mina: tere.
ta meeldib mulle, sest ta näeb välja nagu 16-aastane. me keegi ei saa eitada teismeliste noormeeste võluvust. köögi vastas elab dani. tema on üks nendest inimestest, kelle kohta ma mõnikord kahtlustan, et tema ongi diip. võibolla selle pärast, et see oletus on tema toa uksele kirjutatud. mõnel ööl võib nautida vaatepilti danist, kes tuleb koju, kaasas mõned sõbrad. siis nad kõnnivad mööda hämarat koridori, pikad mantlid selja taga lehvimas. dani on tüdruk. ta õpib ajakirjandust. kuskil suitsuruumi läheduses elab üks lühikest kasvu pisut asiaadi välimusega tütarlaps, kes peseb pesu käsitsi ja naeratab mulle, kui ma oma toitu põhja kõrvetan. tema toas on imeilus lillemustriga õmblusmasin. rahvast on tegelikult palju. kõik lihtsalt ei jäta ennast meelde.

mäletad, ma ükskord rääkisin, kuidas asjadesse süvenedes ilmneb, et neis on mingi sügavam tähendus sees? vot siukene lugu oli ühe unelauluga kah. seda laulis mu ema mulle, kui ma väike olin. ma arvan, et see on natuke võru päritoluga. aga võibolla mitte. sõnad on igatahes sellised:
pääsuke mu akna kohal
poegadele pesa teeb.
kord ta kannab kõrsi nokas
kord toob pehmeid ebemeid.
õhtul, siis kui päike loojub
väsib väike linnuke.
jõelt jahe udu hoovab
pääsuke jääb unele.
hommikul ju õige vara
kõlab jälle linnulaul
ja ta pesa ehitamist
jätkab jälle uuel jõul.

kui ma päris väike olin, oli see lihtsalt laul pääsukesest. hiljem hakkas mulle tunduma, et see on kerge vihje lapsele, et vot, jää nüüd magama nää, pääsukesed teevad ju kah nii. aga nüüd ma arvan, et see on sellest, et ema on väsinud. ilus laul on.

hmmm... kas ma lähen loengusse või passin siin? loeng on igav. siin passida on kah suht igav. noh, heaküll, ma siis lähen. ma loen seal raamatut. uut raamatut. pealkirjaga "sume on öö". hea on.

No comments:

Post a Comment