selles mõttes et...

ma võrdlen mõnikord oma raamatulugemisviisi söömisega. on raamatuid, mida ma neelan ja raamatuid, mille kallal aegajalt maiustamas käin. praegu on käsil selline maiustamise raamat. natuke loen, nii hea on ja siis panen mõneks ajaks kõrvale, et pärast uuesti võtta. mõnes mõttes on selle taga kõik need head raamatud, mis mulle ette on sattunud. enesekesksemast vaatepunktist võttes- ma olen nii kohutavalt eriline, diip ja kõik need teised värgid, et mul on võime saada mitmekordset elamust lihtsalt ritta seatud sõnade silmitsemisest. hetkel pooleli olev raamat on pealkirjaga "sume on öö" autor on.. oota, ma kohe veerin selle välja... f. scott fitzgerald.

mõnikord on jälle nii, et tahaks kellegagi vestelda. kellegi kindla inimesega. tahaks talt midagi küsida või temaga miskit arutleda. päris tihti juhtub, et seda inimest ei ole võtta. aga ma ju tunnen inimest, kellega ma arutleda tahaksin. siis ma mõtlen dialooge välja. ma küsin talt midagi ja kui ma natuke sellele mõtlen, tean, mida ta vastaks jne. näiteks tõnn ütleb mu nukrutsemise peale tavaliselt: ära muretse. isegi siis, kui ta seda tegelikult ei öelnud. ja nii ongi.

mul käis täna itimees. itimehi on üldiselt kahte sorti. on siuksed hipid-arvutikeenjused ja sellised sallimatud jobud. mul käis see viimane. selle kohapealt oleme sarnased. ma ei salli neid sallimatuid jobusid.

Comments

Post a Comment