ähvardavad tormiga

ma seletan, kuidas see oli. minu ema on üldiselt üsna intelligentne inimene. nagu selles vanuses intelligentsed inimesed ikka, omab mu ema suurtes kogustes raamatuid. ühe raamatu pealkiri oli "alasti tulin ma". kui ma väike olin, tekitas see uudishimu. kuigi ma teadsin, et sellel riiulil pole raamatutes üldse pilte. kui puberteet peale kippus, hakkas see pealkiri mind ärritama. ja alles aastaid hiljem jõusin ma selleni, et tegelikult lugesin seda raamatut. olid küll pildid sees. see on skulptor auguste rodini elulugu. oi, kui hea. elulood on lahedad. nüüd on hoopis nii, et nad näitavad suure raha eest neid skulptuure londonis. ma tahan ka. ullult tahaks näha neid. nii päriselt mitte hädiste mustvalgete fotode pealt. aga mul ei ole raha. kohe üldse ei ole. ja nad on selle londoni tartust nii kaugele kah toppinud.

jah, inimesed. te olete asjast õigesti aru saanud. ei ole võimalik elada nädalavahetust üle ilma reedel ennast hulluks šoppamata. ja otseloomulikult peate te oma ostutseremooniasse kaasama kogu perekonna väikeste karjuvate lasteni välja. tingimata peate te ostma palju-palju, veetma poes tohutu aja ja kordama sama tegevuskäiku igal reedel. sest nagu minu vaatlused on näidanud, ei olegi teist väljapääsu.

ma arvan, et lollid.

ma käisin pangas. ütsin neile mitu asja ja lubasin natukesekaupa neile raha kah veel anda. hetkel, kui pangatibi küsis, kas ma ei tahaks oma Kõige Tavalisemat pangakaarti Uue Noortekaardi vastu vahetada, mõtsin kohe, et nüüd läheb ajupesuks lahti. ma olen kuulnud hirmu ja õudusjutte, kuidas noorele tehakse selgeks, et see kirju-lollakas kaart ongi see, mida noor tahab ja lõpuks ei jäägi muud üle, kui nõustuda. mina ütsin sellele tibile kohe, et ei taha, sest see on nõme. ja oh üllatust! poldki tal rohkem midagi öelda. ju ta siis salamisi ise kah arvab sellest niimoodi.

ma arvan, et tartu tegelt ei tahagi, et inimesed tartlaseks ennast regaksid. sest kui nad ikka seda väga tahaksid, hoiaksid nad seda regamise kohta veits kauem lahti. poolikud päevad, pikad lõunatunnid, avamis- ja sulgemisajad iga päev erinevad jne. miskuradi moodi peaks inimene ennast siis teretulnuna tundma??

oi, ma olen vist natuke negatiivselt meelestatud. imelik lugu.

Comments