me pole kellelegi kurja teinud

inimesed, te olete asjast valesti aru saanud. tartus on kesklinn ainult ühel pool jõge. teisel pool jõge on üliõpilasküla ja muud mitte-kesklinn-ehitised. väga-väga rumal on ehitada ühiselamute vahele kesklinna hinnaklassis restorani. see sureb kohe välja. eriti rumal käik on mudugi ka klientidele külma ja vastikut toitu pakkuda. rumalad. väga rumalad. mina ei lähe sinna enam tagasi enne, kui ma oma raha peale väga vihaseks saan. ja võtke teatavaks, et kakaod tuleb teha piimast, et see juua kõlbaks.

kuni kolmanda eluaastani on lastel see värk, et nad ei mäleta eelmist talve. koit paistab olevat veendunud, et kogu see lume värk on ainult ajutine ja et ta lausa peab igat hetke sellest harukordsest võimalusest ära kasutama. mis minu jaoks tähendab lõppu rahulikele igavatele jalutuskäikudele ja pidevat lumme eksinud lapse järel ootamist. aga kuhu mul ikka kiiret saab olla?

keegi kogu aeg helistab mulle ja ma ei jõua telefonini enne, kui see inimene on alla andnud. muidugi ei saa ma talle tagasi helistada, sest mul on kõneaeg otsas. ja otseloomulikult ei ole see inimene kuulnud midagi essemmesside kirjutamise tohututest võimalustest.

emme mähme puppa, auto teida äla koju tuttu, aata mimi ossasai, ku-ku-ku-kummm! kui seda kirjutada, tundub see palju naljakam, kui tegelikult on.