Friday, December 01, 2006

veiniplekk ja vanisi ime

kõige rohkem meeldib mulle algebra loengus käia. algebra on tore. õppejõud kah. tark ja õpetab hästi. mul on tõsiselt hea meel, et ülikoolis selliseid inimesi töötab. ja tõsiselt kahju, et selline tore inimene nii õel oskab olla. ta kohe nähvab ja ütleb meelega halvasti. "miks te üldse matemaatikat tulite õppima, kui te seda kah ei tea!" "iga keskharidusega inimene on vähemalt sellel tasemel." "See on ilmselt midagi tõsist, kui haiglas olete ja juba teist nädalat puuduma peate." puudusin jah nädalakese. peabsiis kohe isiklikult paljutähenduslikuks minema? uh. teiste inimeste nähvamised ei lähegi nii hinge, kui nende, kes tegelikult kah meeldima on hakanud.

juhe on suht koos. vastik rutiininärakas on siin ju. tuleb arst. selgitab asjaolusid. esimesed kolm päeva on ohtlik, kui need on möödas, on natuke vähem ohtlik, aga peab veel kolm päeva ettevaatlik olema. ja psühholoogil lasen teid üle vaadata. muidugi on üks lastehaigla psühholoog täpselt nii palju tähtis tegelane, kes nädalavahetusel nägu ei näita. mis omakorda tähendab, et kui me täna teda ei näe, siis alles esmaspäeval. niikaua saame hommikuti vastikut putru, lõunaks suht talutavat ja õhtusöögid on kahtlased. ajastame oma õhtusi pesuruumivajadusi ja vedeldame ajusid pärastlõunaste seepide ja stiinaga. selleks ajaks, kui me selle psühholoogini lõpuks jõuame, olen ma omadega nii läbi, et peab mulle eraldi kohtumisi korraldama hakkama.

ma arvan, et sellega on nii, et need inimesed, kes on varem psühholoogi juures käinud, on ka edaspidi rohkem nõus sinna minema. neil on nagu vähem eelarvamusi selle suhtes. ja need, kes mitte kunagi pole psühholoogi lähedalt näinud, kipuvad sagedamini uskuma, et see peab ikka tõsine kiiks või häire olema enne, kui nad seda sorti arsti poole pöörduvad.

kui sul on voodi, mida saab veeretada ja mille kõrgust saab muuta, aga sa ei kasuta neid võimalusi, kuigi need võiksid muuta mugavamaks voodi korrastamist ja muidu kasutamist. kas see on siis umbes sama rumal, kui kõndida täiesti töökorras kummikutega ümber lombi? nagu oleks. aga samas, kui sul on telefon, millega saab kolme erinevat mängu mängida, häälvalimine ja kurat-teab-mis-veel ja sa kasutad seda telefoni ainult helistamiseks. see oleks nagu pisut vähem rumal. siis polegi hulllu, et igasugused kavalad funktsioonid raisku või kuskile lähvad.

miks on psühholoogidel alati koledad vanamoodsad prillid ees?

selle klaviatuuri tühikut võiks isegi mingiks perverdiks nimetada. sest ta teeskleb surnut ja reageerib ainult siis, kui talle tõsiselt kõvasti virutada. teine asi on internet exporer. ma arvan lausa, et ta on nõme.

ükspäev oli nii, et terve posu noori naisi ja mõned noormehed astusid meie palatisse. võtsid seisukohad ümber voodi ja hakkasid küsimusi esitama. palju neid ei tulnud. mitu korda oli see ebamugav vaikus ja nojah-misseal-ikka moment ja siis nad läksid pomisedes välja. pärast tuli veidi väiksem kamp hästi vanu inimesi. üks oli isegi proffessorisildi endale külge riputanud. näitas väikse taskulambiga koidule silma ja tegi põhjapanevaid järeldusi. tänahommikul tuli kitliga ja tagasihoidlikuma sildiga tädi. vaatas mu voodit ja ütles, et ta peab mulle uue lina tooma. ja tekikoti kah. padjapüüri kindlasti. maitea, ma olen neli ööd seal ainult maganud. kas see oli tõesti nii räpane temameelest või tunnevad siinsed tädid lihtsalt mingit veidrat rahuldust endale kohustuste leidmisest.

praegu on näiteks nii, et koit istub suures söögitoas üksinda lauataga ja ootab putru. armas punapäine köögitüdruk andis talle klaasi piima esialgu.

No comments:

Post a Comment