täna oli peaaegu et isegi tegus päev. heaküll, ma siis jutustan, kui sa niiväga tahad.
hommikuund sai pikemaks venitatud tänu kavalale leiutisele, mida mõned nimetaksid "lastefilmid sülearvutis." jah, ma olen täiesti teadlik selle negatiivsetest tagajärgedest. aga vähemaganud lapsevanema tagajärjed võivad kohutavamad olla. võivad küll. ära vaidle nüüd. ma arvan, et järgnevaid juhutmisi võib esitada saavutuste pähe. kõigepealt jõudsin ma lõpuks selleni, et valmistasin pärissööki. siis olin ma piisavalt järjepidev, et ära vaadata kõik need daria osad, mis ma olin kogunud ja, hoolimata matemaatika tarkvara pealetungist tingitud kitsale kettaruumile, hoolikalt säilitanud. dariavaatamise ajal lõin uue wordi dokumendi, kuhu ma kavatsesin üles kirjutada kõik need momendid, mis olid naljakamad kui mõned teised momendid. see sai üks pisike dokument, sest ma ei viitsind eriti. koopia sellest:
During the day i’m a mild-mannered student. But at night I fight crime in a strechy-strechy costume.
samal ajal õmblesin endale seelikut. valget, mustade mummudega. selle pärast, et 1. mul on mustvalgete mustrite hullustus; 2. mul juba must valgete mummudega seelik on olemas; 3. see oli mul ammu juba plaanis ja mulle meenus, kuidas aivil on kombeks midagi norivat öelda asjade kohta, mis mul küll plaani tekivad, aga mida ma kunagi ellu ei vii. ma kipun arvama, et aivi ongi minu edasiviiv jõud. näiteks järgnev on üsna sage asjade käik: mul tuleb mõte, ma räägin sellest aivile, aivi ütleb, et ma nigunii ei tee seda teoks, mul tuleb jonn peale ja ma teen selle teoks. äärmiselt meeldiv asjade käik lõppkokkuvõttes. vajalikud mõtted saavad tegudeks ja puha. pärast järeldusele jõudmist, et õmblusmasin on hädavajalik õmblustööriist, asusin hoopis oma poolikute fotovärkide kallale. siin on üks tulemus:
lisaks kõigile muudele tohututele saavutustele, suunasin ka oma last erinevatele loometöödele. näiteks tegeles ta täna umbes tunnikese kääridega paberisse sälkusid lõigates. praegu kükitab ta väikse pesukausi juures ja ujutab seal sees paadikujulist plastikust mänguasja. aegajalt vaatleb ta mõtlikult oma käsi ja mina oma märjakstilgutatud vaipa. tänane oh-kui-andekas-mu-laps-ikka-on-moment oli siis, kui koit vaatas laua peal olevat pesunäpitsat ja ütles, et vaata see on A.
eile olime nii kohutavalt tublid, et varustasime ivi esiku seinu sinise tapeediga. imeilus sai. see oli kah vist eile, kui ma ilma igasuguste meelemürkide abita/segamiseta mõtlesin välja tohutu teooria inimese hinge kohta. pealegi on mul kahtlane tunne, et selles teoorias on midagi budistlikku. kas budismis on üldse mingi hingeteema?
homme lähen varakult urgu ja alustan suhete soojendamist mõne õmblusmasinakujulise metallikolakaga. homme on ju see teno värk seal kah. ei, ma ei tee siia linki. kui sa praeguseks ei tea, siis on juba hilja kah.
hommikuund sai pikemaks venitatud tänu kavalale leiutisele, mida mõned nimetaksid "lastefilmid sülearvutis." jah, ma olen täiesti teadlik selle negatiivsetest tagajärgedest. aga vähemaganud lapsevanema tagajärjed võivad kohutavamad olla. võivad küll. ära vaidle nüüd. ma arvan, et järgnevaid juhutmisi võib esitada saavutuste pähe. kõigepealt jõudsin ma lõpuks selleni, et valmistasin pärissööki. siis olin ma piisavalt järjepidev, et ära vaadata kõik need daria osad, mis ma olin kogunud ja, hoolimata matemaatika tarkvara pealetungist tingitud kitsale kettaruumile, hoolikalt säilitanud. dariavaatamise ajal lõin uue wordi dokumendi, kuhu ma kavatsesin üles kirjutada kõik need momendid, mis olid naljakamad kui mõned teised momendid. see sai üks pisike dokument, sest ma ei viitsind eriti. koopia sellest:
During the day i’m a mild-mannered student. But at night I fight crime in a strechy-strechy costume.
samal ajal õmblesin endale seelikut. valget, mustade mummudega. selle pärast, et 1. mul on mustvalgete mustrite hullustus; 2. mul juba must valgete mummudega seelik on olemas; 3. see oli mul ammu juba plaanis ja mulle meenus, kuidas aivil on kombeks midagi norivat öelda asjade kohta, mis mul küll plaani tekivad, aga mida ma kunagi ellu ei vii. ma kipun arvama, et aivi ongi minu edasiviiv jõud. näiteks järgnev on üsna sage asjade käik: mul tuleb mõte, ma räägin sellest aivile, aivi ütleb, et ma nigunii ei tee seda teoks, mul tuleb jonn peale ja ma teen selle teoks. äärmiselt meeldiv asjade käik lõppkokkuvõttes. vajalikud mõtted saavad tegudeks ja puha. pärast järeldusele jõudmist, et õmblusmasin on hädavajalik õmblustööriist, asusin hoopis oma poolikute fotovärkide kallale. siin on üks tulemus:
lisaks kõigile muudele tohututele saavutustele, suunasin ka oma last erinevatele loometöödele. näiteks tegeles ta täna umbes tunnikese kääridega paberisse sälkusid lõigates. praegu kükitab ta väikse pesukausi juures ja ujutab seal sees paadikujulist plastikust mänguasja. aegajalt vaatleb ta mõtlikult oma käsi ja mina oma märjakstilgutatud vaipa. tänane oh-kui-andekas-mu-laps-ikka-on-moment oli siis, kui koit vaatas laua peal olevat pesunäpitsat ja ütles, et vaata see on A.
eile olime nii kohutavalt tublid, et varustasime ivi esiku seinu sinise tapeediga. imeilus sai. see oli kah vist eile, kui ma ilma igasuguste meelemürkide abita/segamiseta mõtlesin välja tohutu teooria inimese hinge kohta. pealegi on mul kahtlane tunne, et selles teoorias on midagi budistlikku. kas budismis on üldse mingi hingeteema?
homme lähen varakult urgu ja alustan suhete soojendamist mõne õmblusmasinakujulise metallikolakaga. homme on ju see teno värk seal kah. ei, ma ei tee siia linki. kui sa praeguseks ei tea, siis on juba hilja kah.
Comments
Post a Comment