mul on selline kindel veendumus, et on asju, mida liigub täpselt nii palju, et kõigile jagub. näiteks pastakad. ma ei osta põhimõtteliselt endale pastakat. sest minu ümber on terve posu inimesi, kellel on üks kuni mitu pastakat üle. pastakaid jätkub meile kõigile. sama asja arvan ka riiete kohta. võinoh, vahepeal on mul muidugi täiesti tungiv vajadus endale riideid õmmelda, aga enamikel juhtudel saab riideid kellegi teise käest. tuttavatelt või kaltsukast. lisaks sellele olen ma veendunud, et ka presskannusid on liikvel täpselt nii palju, kui on inimesi, kellel seda vaja läheb. seega. kui keegi näeb kuskil ilma kasutuseta seisvat presskannu, võib julgesti mulle tuua. mul ei ole. oluline oleks vist veel ära mainida, et mul ongi tegelikult vaja seda kannu, mille sees kohvi teha. mitte ainult seda tihedat metallsõela. vajadus sellise tiheda metallsõela järgi on juba ära rahuldatud.
hästi kergel kujul hiilib ligi kahtlus, et ma olen liiga saamatu, et üksi algebrat õppida ja liiga seltskondlik, et kellegagi koos seda õppida. samas võib see jällegi olla minu vajadus leida ettekäändeid mitteõppimiseks.
filmis "american beauty" on üks vägagi eluline koht. "It's just a couch!" arva ära, kui tihti ma tunnen vajadust mõnele endast vanemale inimesele sedasorti lauset karjuda. võta üks asi, puhu selle ümber tohutu tähendustemull ja siis ole häiritud. nomilleks? jah, muidugi tuleb see lause minuni sagedamini juhtudel, kus isiklikult mind või mõnda mu tegu kritiseeritakse. hägustub piir enda kaitsmise ja põhimõtetetest kinni pidamise vahel. ja mõni ese ongi tähendusrohke.
tegelikult on mul kõrini ameerika filmikunstist. ma olen seda juba öelnud, onju? kogu aeg samu lõustu samamoodi rääkimas vahtida on tüütu. sellepärast on etv lahe. vaata mõnikord, saad aru.
väljapressimise nurgake. ma teen blogis mingi üleskutse, keegi ei reageeri. samal ajal väidab statistika tohutut loetavust. oleks ju nagu imelik.
hästi kergel kujul hiilib ligi kahtlus, et ma olen liiga saamatu, et üksi algebrat õppida ja liiga seltskondlik, et kellegagi koos seda õppida. samas võib see jällegi olla minu vajadus leida ettekäändeid mitteõppimiseks.
filmis "american beauty" on üks vägagi eluline koht. "It's just a couch!" arva ära, kui tihti ma tunnen vajadust mõnele endast vanemale inimesele sedasorti lauset karjuda. võta üks asi, puhu selle ümber tohutu tähendustemull ja siis ole häiritud. nomilleks? jah, muidugi tuleb see lause minuni sagedamini juhtudel, kus isiklikult mind või mõnda mu tegu kritiseeritakse. hägustub piir enda kaitsmise ja põhimõtetetest kinni pidamise vahel. ja mõni ese ongi tähendusrohke.
tegelikult on mul kõrini ameerika filmikunstist. ma olen seda juba öelnud, onju? kogu aeg samu lõustu samamoodi rääkimas vahtida on tüütu. sellepärast on etv lahe. vaata mõnikord, saad aru.
väljapressimise nurgake. ma teen blogis mingi üleskutse, keegi ei reageeri. samal ajal väidab statistika tohutut loetavust. oleks ju nagu imelik.
Sa võiks msnis olla, kui ma tahan. Nii nõme on, kui ma tahan ja ei saa. Vot.
ReplyDeleteMa mõtlesin sulle ravi välja.