radio maniast tuleb mingi imelik lugu

kellegi teise arvuti kasutamisega kaasnevatest ebamugavustest ma olen juba rääkinud, onju? mõnes mõttes on see nagu mingi intiimne asi. igaühel on ju arvutis ikkagi mingit isiklikku kraami. sellist, mille peale sattumis oleks viisakas vältida. või saaks hoopis öelda, et see näitab mingit sorti lähedust, kui tunned ennast kellegi teise avutis hästi. või seda, et ma olen perverrselt lähedaseks saanud oma läppariga ja tänu sellele kipun käituma, nagu oleks arvutikasutamine midagi enamat kui ainult arvutikasutamine.

mina, punane lumelabidas, koit ja mu väiksed vennad olime kõik täna asjalikud õues. see tähedab, et me kavatsesime lund rookida ja koidule liumäge meisterdada. aga pärast oli nii, et mina labidasin, vennaraasukesed istusid maja katusel, loopides naabreid lumega ja koit tegi mingit koiduvärki. mis tähedab, et kükitas aianurgas ja asjatas omaette.

mu õde pani oma titale nimeks tormi. nagu "torm" omastavas käändes. maisaand teda aidata kah selles nimeotsimises. sest ma tean täpselt ühte ilusat poisslapsenime, mis on muidugi juba kasutuses. mitte, et mu abi oleks vajalikuks osutunud. suur tüdruk juba.

tahan läbule. sünnale. kontserdile. soolaleivapeole. ühel-tüübil-oli-vist-palgapäev peole. misiganes. tahaks mingit aktsiooni saada. aint saama peale väljas olengi. seega. pole sugugi vaja häbeneda, kui tuleb peale tahtmine mind kuskile üritusele kaasata. mina ikka tahan tulla.