ma oleks nagu miski ärahellitatud eluvõõras beib. "oi, te lõhute puid. kas mina võin ka proovida? ma pole kunagi varem puid lõhkunud." võibolla on isegi mingil moel ebaviisakas või midagi suhtuda teise inimese ellujäämismeetodisse nagu see oleks midagi eksootilist ja põnevat. nüüd mul käed igatahes valutavad. nüüd on vähemalt nii, et misiganes mu elus ka ette peaks tulema, mul on see puudelõhkumise kogemus olemas.
me täna lenny'ga sõbrunesime. ta on täitsa tore poiss, laulab ja kräunub ja puha. mitmel erineval kombel. hea kohe. siinkohal saaks teha mõne eriti lubjaka lause, mis sisaldab sõnu "tukk" ja "viskamine." jah, saaks küll, ma juba kujutan ette.
lugesin selle veronika raamatu ära. see on umbes nii, et võta juhe, aja kokku ja siis asu keerutama. just umbestäpelt nii. aga samal ajal ka midagi hämmastavalt mõnusat ja head. mul on ilmselt arenenud välja imetabane võime saada raamatulugemisest natuke rohkemat naudingut, kui üldises plaanis tervele inimesele soovitatav. nujah, nüüd me jõuame jälle selle "ma olen nii veider" uhkustamiseni. bussis ütles üks tüdruk oma veidra jutu sekka lause: "eile ajasin oma vennal juhtme nii kokku, et ta hakkas mind telefoni laadijatega loopima." (oojaa, mulle meeldivad jutumärgid). igatahes, nuputasin selle lause kallal tükk aega ja jõudsin järeldusele, et see lause käib komplekti teiste äärmuslikult mõttelagedate lausetega, mis sisaldavad soovi panna inimesi kadestama oma ebastandartsust. ja hoolimata asjaolust, et ma olen sedasorti käitumismaneeri tobeduse ära tabanud, on seda ikka kuramuse raske vältida.
vaata, kui lahedaid sõnu ma tean: imetabane ja käitumismaneer.
mis puutub raha vahetamisse kaupade ja teenuste vastu... ma varustasin oma kööginurka nuimiksriga. sest ma olen andunud banaanipiimafänn. ja igast muude kokteilide ja värkide, mis tahavad kurja vahtupeksmist. reedene kaltsukaretk piirdus minu jaoks imeilusa õladpaljad särgiga ja "train spotting" VHS'ga, mille ma sirlale tegelt viisin. toidupoe lillenurgast sai mingi palmitaoline kah varutud, nüüd ta passib siin laua peal, penoplastist linnututsuke lehtede vahel.
kunagi oli täiskasvanutel komme soovitada lastel panna endale riided õhtul valmis, et oleks hea hommikul võtta. praegu tundub see isegi hea mõte. ma pean homme kümneks kooli jõudma ja enne seda sada asjatoimetust ära tegema. riiete valmis sättimine vähendaks hommikust toaspassimist lausa poole tunni jagu, kui mitte rohkem.
tasa, ma kuulen, et rahvas tahab midagi... mind!
me täna lenny'ga sõbrunesime. ta on täitsa tore poiss, laulab ja kräunub ja puha. mitmel erineval kombel. hea kohe. siinkohal saaks teha mõne eriti lubjaka lause, mis sisaldab sõnu "tukk" ja "viskamine." jah, saaks küll, ma juba kujutan ette.
lugesin selle veronika raamatu ära. see on umbes nii, et võta juhe, aja kokku ja siis asu keerutama. just umbestäpelt nii. aga samal ajal ka midagi hämmastavalt mõnusat ja head. mul on ilmselt arenenud välja imetabane võime saada raamatulugemisest natuke rohkemat naudingut, kui üldises plaanis tervele inimesele soovitatav. nujah, nüüd me jõuame jälle selle "ma olen nii veider" uhkustamiseni. bussis ütles üks tüdruk oma veidra jutu sekka lause: "eile ajasin oma vennal juhtme nii kokku, et ta hakkas mind telefoni laadijatega loopima." (oojaa, mulle meeldivad jutumärgid). igatahes, nuputasin selle lause kallal tükk aega ja jõudsin järeldusele, et see lause käib komplekti teiste äärmuslikult mõttelagedate lausetega, mis sisaldavad soovi panna inimesi kadestama oma ebastandartsust. ja hoolimata asjaolust, et ma olen sedasorti käitumismaneeri tobeduse ära tabanud, on seda ikka kuramuse raske vältida.
vaata, kui lahedaid sõnu ma tean: imetabane ja käitumismaneer.
mis puutub raha vahetamisse kaupade ja teenuste vastu... ma varustasin oma kööginurka nuimiksriga. sest ma olen andunud banaanipiimafänn. ja igast muude kokteilide ja värkide, mis tahavad kurja vahtupeksmist. reedene kaltsukaretk piirdus minu jaoks imeilusa õladpaljad särgiga ja "train spotting" VHS'ga, mille ma sirlale tegelt viisin. toidupoe lillenurgast sai mingi palmitaoline kah varutud, nüüd ta passib siin laua peal, penoplastist linnututsuke lehtede vahel.
kunagi oli täiskasvanutel komme soovitada lastel panna endale riided õhtul valmis, et oleks hea hommikul võtta. praegu tundub see isegi hea mõte. ma pean homme kümneks kooli jõudma ja enne seda sada asjatoimetust ära tegema. riiete valmis sättimine vähendaks hommikust toaspassimist lausa poole tunni jagu, kui mitte rohkem.
tasa, ma kuulen, et rahvas tahab midagi... mind!
Comments
Post a Comment