Friday, April 13, 2007

äla lähe minu kohta

see tähendas umbes, et ära istu minu koha peale. või midagi. väikelaste värk. ah, mis sellest grammatikast, peaasi, et rääkida saab. nagu tai inimesed. pisut.

täna tegin spaghetti carbonara't. hea sai. kardinat täna ei teinud. eile tegin. see sai kah hea. homme teen veel. juba mõtsin välja, kudamoodi. urgu noh. urus on mingi värk sellega, et vahel on vaja, et ühes ruumis on pime ja vaikne ja teises ruumis valge ja lärmakas. kui ruumidevahelistele avaustele rohkelt rasket sametit ette riputada, siis peaaegu isegi et vunkab.

ükspäev oli nii, et ma kõndisin trepist alla. koit ja käru ja mingi kott kah veel kaasas. raigo jäi ust lukku panema. mingi hetk kuulsin enda taga samme ja hakkasin mingit asja seletama, arvates, et see on raigo. mudugi tuli veits hiljem välja, et see oli hoopis meie turske nexus'e lembeline naabrimees. (põrnitses mind arusaamatult.) mudu ma seda lugu ju praegu ei räägiks, kui midagi umbes nii tobedat poleks olnud. võibolla aint siis, kui ma tahaksin mingit eriti kõrgetasemelist kildu visata, rääkides põneval moel mingist igapäevasest juhutmist, kus midagi piinlikku polegi. samas on seda sorti huumoril see viga, et ta pole just väga kergesti mõistetav.

ma pean selle kah siia panema praegu.