ahastus ja õud

olid eilse hommiku märksõnad. sest 1. pea valutas 2. lihased valutasid 3. nahk oli valus. kusjuures ilma ühegi ilmse põhjuseta. aga kuuetunnine lõunauinak ja väike kogus valuvaigisteid tegid enamvähem heaks tagasi.

natuke õhtupoole eile sai täiesti kliendilagedas vanas kaubamajas passipildid lapsele tehtud. selle loogika põhjal, et riia on tartust umbes sama kaugel kui tallinn. aga, olgem ausad, riia on ikkagi poole lahedam. mitte, et ma sellest midagi teaksin. ma mäletan, et seal oli ühe tädi kuju, kes hoidis kolme tähte pea kohal. seda kah mäletan, et üks poiss, kes mind üldse tegelt ei sallinud, aitas mul fotokal filmi vahetada.

kui mõne sõrmega üldse midagi juhtub, siis just parema käe nimetissõrmega.

oi, ikkagi tahaks tantsida. kusjuures see ei ole päris nii, et tuleb tantsutuju, siis lissalt tõused püsti ja kepsutad. see on poole keerulisem. tuleb minna pimedasse ruumi koos teiste inimestega, kes samuti on huvitatud tantsimisest (või mõnest selle alternatiivist), muusika tuleb nii valjuks panna, et keegi jumalaeest verbaalset suhtlemist ei praktiseeriks ja silmipimestavate tuledega tuleb kah sähvida. votsiis saab tantsida.

-pane telepussu mängu
-oota, ma pean enne hiiremati otsima
-hiilemati! hiilemati, kus oled?

kipub olema, et need naljad on naljakamad, mis ei ole naljadena mõeldud. koidu kujutlusvõime on täpselt nii veider, et ta võibki uskuda, et mul on kuskil riiuli all keegi hiiremati, keda on arvutimängu juurde hädasti vaja.

peaks kõikineidasju tegema ja õue ära minema.
peaks asjalikuks hakkama. tegema midagi või olema kuskil. moondama mõningaid tegusid mõningateks värvilisteks paberitükkideks. ja need tükid hiljem omakorda teisteks tegudeks ja asjadeks. pole ammu seda juhtund, aga mul on tunne, et see oli miskitpidi mõnus.

mõnusast rääkides... kas teha veel üks kohv või jah?