Jäsemed. Luud, lihas- ja rasvkude, nahk. Mis muide on teravate metallobjektide abil karvutuks aetud. Lihtsalt mingid kehaosad. Ja kui ma nad nähtavale toon, saan ma oluliselt rohkema tähelepanu osaliseks kui tavaliselt. Pikemad silmitsemised, väiksemad piilumised. Töömehed vilistavad. Väga põnev, kas pole?
A mis sellesse pealkija puutub, siis see ongi see lause, mis üldistavalt võtab kokku umbes terve viimase kuu katsed viia läbi väikest suhtlemist. „Miks sa oled nii pinges?” Matean, see on ilgelt imelik. Ma tean, et see on suuremalt jaolt aint minu peas. Mida, kui viimaseid filosoofilisi vestlusi arvesse võtta, polegi tegelikult olemas. Sest mind ennastki pole olemas. Seega vahetpole. Aga sa ju tead küll kui vastik tunne see on.
Noh, jah... Ekstaole.
Hmm...
Aga...? ah, ei midagi...
Kongruentsiga on muide see lugu, et ta on ekvivalentsiseos täisarvude hulgal. Kontrolltööga on muide see lugu, et ta ilmselt, minu arvestuste kohaselt leiab aset esmaspäeval. Seega. Ühe ülesande tooksin kah siinkohal ära:
Kangelane valdab eeskujulikult nelja mõõgalööki, millega saab lohel maha raiuda vastavalt 1, 15, 48 või 67 pead, kuid seejuures kasvab mahalöödud peade asemele kohe vastavalt 349, 0, 57 või 16 uut pead. Kui viimase hoobiga saavad kõik lohe pead maha löödud, siis enam uusi päid juurde ei kasva – viimaseks löögiks peab aga jääma täpselt niipalju päid, kuipalju ühe löögiga maha raiuda saab. Kas kangelane suudab lohest jagu saada, kui lohel on: a) 2004 pead; b) 2005 pead?
Muide, suurtähed tulenevad praegu asjaolust, et nett pani plehku. Maitea kuhu. Lissalt läks. Word on samas meil väga kohusetundlik nende lausealustuste koha pealt. Ja ei – murca ei saa mitte asju otse öelda. Ikka pikemalt ja ringiga ja vihjates ja mõtle-ise stiilis. Üheskoos rohkete metafooride ja isikustamisega. Nüüd ma lähen sinna voodipiirkonda ja püüan taaskord seda...ääh, sittakah... magama lähen, noh.
A mis sellesse pealkija puutub, siis see ongi see lause, mis üldistavalt võtab kokku umbes terve viimase kuu katsed viia läbi väikest suhtlemist. „Miks sa oled nii pinges?” Matean, see on ilgelt imelik. Ma tean, et see on suuremalt jaolt aint minu peas. Mida, kui viimaseid filosoofilisi vestlusi arvesse võtta, polegi tegelikult olemas. Sest mind ennastki pole olemas. Seega vahetpole. Aga sa ju tead küll kui vastik tunne see on.
Noh, jah... Ekstaole.
Hmm...
Aga...? ah, ei midagi...
Kongruentsiga on muide see lugu, et ta on ekvivalentsiseos täisarvude hulgal. Kontrolltööga on muide see lugu, et ta ilmselt, minu arvestuste kohaselt leiab aset esmaspäeval. Seega. Ühe ülesande tooksin kah siinkohal ära:
Kangelane valdab eeskujulikult nelja mõõgalööki, millega saab lohel maha raiuda vastavalt 1, 15, 48 või 67 pead, kuid seejuures kasvab mahalöödud peade asemele kohe vastavalt 349, 0, 57 või 16 uut pead. Kui viimase hoobiga saavad kõik lohe pead maha löödud, siis enam uusi päid juurde ei kasva – viimaseks löögiks peab aga jääma täpselt niipalju päid, kuipalju ühe löögiga maha raiuda saab. Kas kangelane suudab lohest jagu saada, kui lohel on: a) 2004 pead; b) 2005 pead?
Muide, suurtähed tulenevad praegu asjaolust, et nett pani plehku. Maitea kuhu. Lissalt läks. Word on samas meil väga kohusetundlik nende lausealustuste koha pealt. Ja ei – murca ei saa mitte asju otse öelda. Ikka pikemalt ja ringiga ja vihjates ja mõtle-ise stiilis. Üheskoos rohkete metafooride ja isikustamisega. Nüüd ma lähen sinna voodipiirkonda ja püüan taaskord seda...ääh, sittakah... magama lähen, noh.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteRasmus vajab esmaspäeval , 28.05.2007,oma kooli näitusele karjase kotti, mis ta sulle kunagi tegi
ReplyDelete