Lilleke

ma täiesti armastan oma selveri kassatüdrukut. ta on nii ilus. iga kord, kui ma selveris käin, lähen meelega tema kassasse. tal on see armas naeratus ja värgid. ilgelt nunnu. kui ma oleksin seksikas poissmees odavast romantilisest komöödiast, kutsuksin ta mõnikord pärast tööd kohvile või kuskile.

selverisse minnes nägin hullumeelset ilusat päikseloojangu järelmängu. tagasitulles nägin karikakraid. siuksed metsikult aasa peale kasvavad lilled on nii mõnusad. isegi natu mõnusamad kui need peened aialilled. välja arvatud kollased roosid. need on kohe eraldi kategooria.

ikka päris nõme pealkiri sai. oota, ma muudan ära... nüüd on parem.

tohutu kaltsukaskäima oli täna. tohutuks tegi ta mitte läbitud kaltsukate hulk vaid kulutatud aeg ja saavutatud kaltsukogus. ma sattusin hoogu. see ongi see asi, mida ma kaltsukas teen. satun hoogu. mul on tegelt kah vaja sadat õlad-paljad dressikat ja veel ühte punast minikleiti. hädasti lausa. tegelt ma teen kohe oma kapis suurpuhastust ja saadan ukse taha veel ühe kotitäie nõmedikke. seega on kogu hoogusatt õigustatud.

hoogusatt võib ju öelda? hoogu sattumus siis vä? sattumine on juba liig ju.

kevadöö lõhn tekitab seda tunnet, et ma teen midagi, mis on küll keelatud aga ma teen seda ikkagi, sest nii hea on. sellel on mingit pistmist mingite mälestustega, mida ma enam ei mäleta. aint see tunne on järel.