tegin siin kohvi ja mõtsin siukse asja välja. inimesed ja asjad, mille üle nad uhked on. kohviga seoses nii palju, et ma olen näinud päris mitut inimest, kes on äärmiselt uhke selle üle, kui kanget kohvi ta ikkagi joob. nagu see oleks ilgelt tähtis. nagu ta oleks ka igas muus mõttes kõvasti teistest "üle" lissalt sellega, et ta eelistab ühte oajooki juua konsentreeritumalt, kui mõni teine inimene.
siis on veel palju inimesi, kes on uhked selle üle, kui vaesed nad on. nagu oleks täielik auasi vaene olla. sellel on mingit pistmist selle habemikuga, keda nad pärast risti peale kippusid toppima. ma arvan. sest mitmes kohas on teda kiites mainitud ka seda, et tal olevat midagi lihtsate ja vaeste puusseppadega pistmist.
veel ollakse uhke oma probleemide rohkuse üle. iseäranis noored inimesed ja keskealised naisolevused. mul on nii palju muresid. probleemid kasvavad üle pea. elu noatera peal. tundke mulle kaasa, ma olen nii kohutavalt keerulises olukorras. kui ühel hetkel kudagi muredest selgemaks läheb, tuleb mõned kohe genereerida. paranoia-paranoia.
uhke selle üle, kui paljude erinevate inimestega seksinud oled.
uhke selle üle, mitu korda liiga palju alkoholi mõjul mäluauke on olnud.
"sa oled nii imelik" on kompliment.
uhke oma sõltuvuste üle.
tegelikult on uhke olemine ikkagi emotsioon ja võiks lausa teda positiivsete hulka pakkuda. seega on isegi pisut hea, et inimesed on väga avatud sellele positiivsele tundele. paha on aint see, et uhkus on just see, mis nagu tekitab mulje, et sa pead ennast mitte lissalt heaks vaid teistest paremaks. nagu teised oleksid halvemad. kellegi halvaks pidamine jällegi ei ole väga ilus asi, mida teha.
aga samas, misse minuasi on.
minu asi on minu asjad. teema jätkuks. mina isiklikult olen ilgelt uhke selle üle, et ma ükskord gümnaasiumis võtsin ennast kokku ja läksin kiirkirjutamiskursustele. mulle meeldib see oskus. uhke tunne on mõnikord meenutada, et ma natuke nooti oskan lugeda ja pisutpisut klaverit mängida. ok, seda emadusuhkust me ei hakka praegu üldse tõstatamagi. see ületab kõik. natuke uhke on öelda, et ma õpin ülikoolis matemaatikat. sest kellelegi ei meeldi matemaatika. aga see läheb rohkem sinna sa-oled-nii-imelik-kategooriasse. mudugi olen ma imelik. ma olen imelikum, kui te kõik kokku. ma näen imelikke unenägusid koguaeg. mul on imelikud mõtted. imelikud sõbrad. ma käin imeikult riides. kuulan imelikku muusikat. imelikul kombel.
ei, oota nii kah vist ei sobi. et alustad mõttekäiguga ja siis lähed lissalt lambist absurdseks ära. mingit stiilitaju võiks ikka olla.
ma kuulsin ükspäev mänguväljakul, kuidas üks koolitüdruk ütles teisele vitupea. ja teine ei pannudki pahaks. väiksed tüdrukud nimetavad üksteist vitupeadeks. noorus ja kõik värgid. hukkas. täiesti.
siis on veel palju inimesi, kes on uhked selle üle, kui vaesed nad on. nagu oleks täielik auasi vaene olla. sellel on mingit pistmist selle habemikuga, keda nad pärast risti peale kippusid toppima. ma arvan. sest mitmes kohas on teda kiites mainitud ka seda, et tal olevat midagi lihtsate ja vaeste puusseppadega pistmist.
veel ollakse uhke oma probleemide rohkuse üle. iseäranis noored inimesed ja keskealised naisolevused. mul on nii palju muresid. probleemid kasvavad üle pea. elu noatera peal. tundke mulle kaasa, ma olen nii kohutavalt keerulises olukorras. kui ühel hetkel kudagi muredest selgemaks läheb, tuleb mõned kohe genereerida. paranoia-paranoia.
uhke selle üle, kui paljude erinevate inimestega seksinud oled.
uhke selle üle, mitu korda liiga palju alkoholi mõjul mäluauke on olnud.
"sa oled nii imelik" on kompliment.
uhke oma sõltuvuste üle.
tegelikult on uhke olemine ikkagi emotsioon ja võiks lausa teda positiivsete hulka pakkuda. seega on isegi pisut hea, et inimesed on väga avatud sellele positiivsele tundele. paha on aint see, et uhkus on just see, mis nagu tekitab mulje, et sa pead ennast mitte lissalt heaks vaid teistest paremaks. nagu teised oleksid halvemad. kellegi halvaks pidamine jällegi ei ole väga ilus asi, mida teha.
aga samas, misse minuasi on.
minu asi on minu asjad. teema jätkuks. mina isiklikult olen ilgelt uhke selle üle, et ma ükskord gümnaasiumis võtsin ennast kokku ja läksin kiirkirjutamiskursustele. mulle meeldib see oskus. uhke tunne on mõnikord meenutada, et ma natuke nooti oskan lugeda ja pisutpisut klaverit mängida. ok, seda emadusuhkust me ei hakka praegu üldse tõstatamagi. see ületab kõik. natuke uhke on öelda, et ma õpin ülikoolis matemaatikat. sest kellelegi ei meeldi matemaatika. aga see läheb rohkem sinna sa-oled-nii-imelik-kategooriasse. mudugi olen ma imelik. ma olen imelikum, kui te kõik kokku. ma näen imelikke unenägusid koguaeg. mul on imelikud mõtted. imelikud sõbrad. ma käin imeikult riides. kuulan imelikku muusikat. imelikul kombel.
ei, oota nii kah vist ei sobi. et alustad mõttekäiguga ja siis lähed lissalt lambist absurdseks ära. mingit stiilitaju võiks ikka olla.
ma kuulsin ükspäev mänguväljakul, kuidas üks koolitüdruk ütles teisele vitupea. ja teine ei pannudki pahaks. väiksed tüdrukud nimetavad üksteist vitupeadeks. noorus ja kõik värgid. hukkas. täiesti.
Tai keeles on väljend: "vitunägu".
ReplyDelete