siis kui kuskil suhtlusportaalis on võimalus inimest iseloomustada, kasutavad nõmedad inimesed igal võimalusel sõna sõbralik. "ta on väga ilus ja sõbralik tüdruk", "tore ja sõbralik" ja kõik muud variandid. ma arvan jällegi, et ilgelt nõme. koerad on sõbralikud.
ükspäev oli jälle, et mul oli mingi ärritus ja ma ütsin mingi olukorra või asja kohta Idikas! mille peale ilmus minu juurde ülinunnu naeratusega Koit, kes ohkas: libikas...
Nii. Suured algustähed. Käisin eile linnas. Tõnn oli ja Alo oli kah. Mitte midagi erakordset tegelikult. Tõnn oli täitsa tõnnilik ja Alot oli vähe. Mis tegelikult on täitsa alolik. Öö poole oli veel hämmastavalt läbipaistva õhuga Zavood ja vihm. Kusagile Zavoodi ja vihma vahele mahtusid mõned need noored inimesed, kelle nimesid ma tean ja kellel ma vahet teha oskan. Siis oli vihm. Mul olid liiga kõrge kontsaga lahtised kingad, vikerkaarevärvilised säärised ja täiesti ebasünnis kleit. Pärast olin märg kah veel. Vihmane linn on öösel sitaks ilus. Eriti kui üksi olla. Kui olla lapsega, on koguaeg paanika, et lapsi ju ei tohi oluliselt märjaks teha. Ja kui olla mingi mudu inimesega, võib vahel juhtuda, et see kipub tempot alla kiskuma või niisama virisema. Ahjaa, jalgratas oli ka. Ja hääl oli juba enne ära. Tippisin lompide vahel ja krõbisesin Bonny Tylerit sutikene. Laulda tuleb ikka vastavalt võimetele. Kui ikka ei oska seda falseti asja teha pole vaja Mika laule laulda jne. Kuulake, mis Murca teile ütleb. Murca teab. Murca on näinud.
Ma teen kogu aeg sama nalja. Pärast teen seda sama nalja uuesti. Kui just otsest halvakspanu ei tule, teen teinekord veel. Kohati on see juba nii nõme, et peaaegu lahe kategooria. Aga kohati on natu tüütu, et uued naljad ei tule, aga vanad koguaeg jõlguvad.
Homme ma kirjutan. Mul oli ükskord üks mõte kah.
ükspäev oli jälle, et mul oli mingi ärritus ja ma ütsin mingi olukorra või asja kohta Idikas! mille peale ilmus minu juurde ülinunnu naeratusega Koit, kes ohkas: libikas...
Nii. Suured algustähed. Käisin eile linnas. Tõnn oli ja Alo oli kah. Mitte midagi erakordset tegelikult. Tõnn oli täitsa tõnnilik ja Alot oli vähe. Mis tegelikult on täitsa alolik. Öö poole oli veel hämmastavalt läbipaistva õhuga Zavood ja vihm. Kusagile Zavoodi ja vihma vahele mahtusid mõned need noored inimesed, kelle nimesid ma tean ja kellel ma vahet teha oskan. Siis oli vihm. Mul olid liiga kõrge kontsaga lahtised kingad, vikerkaarevärvilised säärised ja täiesti ebasünnis kleit. Pärast olin märg kah veel. Vihmane linn on öösel sitaks ilus. Eriti kui üksi olla. Kui olla lapsega, on koguaeg paanika, et lapsi ju ei tohi oluliselt märjaks teha. Ja kui olla mingi mudu inimesega, võib vahel juhtuda, et see kipub tempot alla kiskuma või niisama virisema. Ahjaa, jalgratas oli ka. Ja hääl oli juba enne ära. Tippisin lompide vahel ja krõbisesin Bonny Tylerit sutikene. Laulda tuleb ikka vastavalt võimetele. Kui ikka ei oska seda falseti asja teha pole vaja Mika laule laulda jne. Kuulake, mis Murca teile ütleb. Murca teab. Murca on näinud.
Ma teen kogu aeg sama nalja. Pärast teen seda sama nalja uuesti. Kui just otsest halvakspanu ei tule, teen teinekord veel. Kohati on see juba nii nõme, et peaaegu lahe kategooria. Aga kohati on natu tüütu, et uued naljad ei tule, aga vanad koguaeg jõlguvad.
Homme ma kirjutan. Mul oli ükskord üks mõte kah.
Comments
Post a Comment