teooria

Ilgelt suuri üldistusi tehes ja ainult enda näitele tuginedes. Vanuseks 18+ on inimesel sõprusringkond välja kujunenud. Need, kes on paarikaupa liikuvat sorti, on paarilise saavutanud. Gängiinimesed on gängi leidnud ja fännklaabi harrastajatel on see olemas. Autsaiderid on autsaiderid. Kui kellelgi peakski olema soovi saavutada uusi tutvusi, on see talle raskendatud, sest selleks ajaks on kõik oma tutvusringkonna rahulolu kätte saanud ja juurde ei taha. Seega ei olegi võimalik ülikoolist sõpru leida. Kõik olemasolevad ringid on kinni, sinna sisse ei saa, sealt keegi välja ei tule. Aga kuidas kuradimoodi nad ikkagi seda teevad? Mitte et ma tahaksin. Mina isiklikult olen jõudnud juba selle seisukohani, et kui ma neid ei tea, polegi mul neid vaja. Aga mu sotsiaalsest läbikäimisest ülihuivitatud tähelpanelikkus (jah, satume jälle hoogu) on täheldanud, et esmakursuslased sõbrunevad. Loovad kampasid. Elavad seltsielu. Saavad nii lähedaseks, et kannatavad üksteise lõustasid ka väljaspool õppehooneid. Imelik. Arusaamatu.

Võibolla on seal mingi lati kõrguse küsimus. Võibolla olen ma mingi pirtsakas. Võibolla on uute sõprade leidmine inimestele tegelikult nii oluline, et nad on nõus ka mitte-nii-suurepäraste sõpradega, peaasi et saaks.

Saama peale ongi nad kõik väljas.

See võib paista praegu nagu ma oleks eriti pahur ja sallimatu. Tegelt on see mu veider-naljakas hommikuunisus. Kusjuures, kohvilaksu all saab magada. Aga mis magamine see on.*


*üks närumat sorti