kodukodukodu

Tartusse jõudsin lõpuks. Oma asjade ja värkide juurde.

Aidapealses katusealuses magamine ei olegi enam nii lahe. Sest keegid kolistavad seal öösel. Need keegid kardavad valgust, sest öölambi põlemine ajas nad ära. Täiesti mõistusepärane seletus on rotid. Sest rotid ju on suht suured, mis seletaks kolina tugevuse, ja vanades puuehitistes on ikka närilised ju sees. Natuke vähem mõistusepärased seletused on tuul, kummitused, pahad mõtted, vaimud ja muu siuke jura, millele ei tohi mõelda, kui tahad vana puuehitise pimedas katusealuses magada. Igatahes. Nüüüd olen ma oma täitsa kividest ehitatud nurgelises korteris, kus kõige jubedam asi on teadmine, et kusagil allkorrusel elab tädi, kelle mustal puudelkoeral on valged silmad. See koer ei ole pime, ma olen näinud, kuidas ta vaatab. Lihtsalt hästi spuuki.

Kasutasin julmalt ära oma lapse sügavat seisukohatust ja lasin juuksuril lõigata talle just sellise soengu, mis mulle meeldib. Ilgelt nunnu, minumeelest. Tulemus ma mõtlen. Ja see ka, et ma ütsin Koidule, et nii on ilus ja nüüd ta arvabki, et on.

Ma nägin Tuulit unes. Lindat ja Paulat ka. Ja vist veel mingeid laagrilapsi. Lahe.