pluti-pluti

tulin metsast tagasi. mitmekülgselt arendav kogemus.

Esimesed kolm päeva oli must masendus. Päeval tuleb kogu aeg uni peale, öösel magada ei saa. Öövalved, rivistused, võistluste korraldamine. Täiesti null ideedega sisustada kümne-kaheteistkümne lapse päevad. Kui see kolmepäevane kohanemispaanika mööda sai, oli ilgelt lahe. Ma leidsin üle tüki aja endale miski, mida võib sõbraks nimetada. Nimelt esines kasvatajate seas ka Imekaunis Tuuli. Korraldasime koos viktroriine ja mingeid üritulemaigulisi asju, käisime metsas hagu korjamas, tegime öövalveid ja magasime neid päeval kordamööda välja. Tuuli on lahe. Lapsi sai kah kasvatatud. Noored inimesed on tegelt hästi toredad. Kolm päeva enne lõppu tuli kapsa üleküllus. Iga päev ei taha kapsast. Kaks korda päevas kapsast süüa on juba liig. Käisime metsast väljas end kiirtoiduga turgutamas. Lisaks on üsna väsitav, kui peaaegu iga katse teismelisi mõningasele korrektsusele üles kutsuda, lõppeb nende poolt totra vastuhaukumise ja mölisemisega. Aga ikkagi. Mul on hea meel, et ma seal käisin. Pealegi anti mulle natuke mõningasi krõbisevaid pabereid, mis omakorda tähendab, et ma lähen juukslasse varsti.

Olen populaarne, olen superstaar. Mullle tuleb msni kontakte muudkui juurde. Nii šeff, ma oleks nagu lahe või midagi.

Praegune seis on see, et ma olen Räpinas vennaraasukese sünnat tähistamas. Kodus olla ei jõudnudki, aint oma märja telgi sättisin tuppa kuivaks tuulduma. Olen pesemata-magamata ja kohati esineva noorsootöötaja kiiksuga. Ära lähipäevil minu nina alla ropendama tule, eksole.

Comments