Kui ma käiksin sagedamini väljas, siis
1.1 ei jääks ma nii kiiresti purju
1.2 jääksin ma sama kiiresti purju, aga sagedamini
2.1 saaksin tuttavaid juurde ja võibolla leiaksin sõpru
2.2 tüütaksin olemasolevad pooltuttavad surmani ära ja oleksin üksi
3.1 oleks mul sagedamini hästi tore ja lõbus
3.2 olukorrad ja kohad ammendaksid end ja väljaskäimine oleks nagu iga teine tegevus
Ilmselt on mul mingi magamatusest tingitud isiksuselõhe praegu.
Eile oli ööpiknik. Täiesti hullult lahe. Passisime staadionil ja vaatasime, kuda taevas aegajalt sähvatas. Need tähesajud on ju praegu. Üleeile oli jälle hommikuni buffytamine. Oi, lauamängud olid ka. Kui ma vahepeal olen osutunud "selleks inimeseks, kes teeb kahemõttelisi nalju", siis Buffy vaatamine pole sugugi kaasa aidanud selle kombe hülgamisele. Mõnus.
Arva ära, kas mul on hullu meeelselt lahedad mummulised kardinad või jah. See mustvalge vaimustus ei ole ikka veel üle läinud.
Teeks vahelduse mõttes nii, et räägiks hoopis minust. Ükspäev oli mul minumeelest maksimum-ilus kostüüm. Mustad kingad, kollased põlvikud, must seelik ja kollane särk musta lipsuga. Nii faking nutmaajavalt nunnu. Ja kui ma linna läksin, hõikasid ühed teismelise mulle: "kas sa oled emo või prostituut!" See oli retooriline küsimus, sellele ei panda ju küsimärki, kui see hüütult on. Onju? Igatahes. Hämming.
Nüüd tuleb see osa, mille ma teiste blogides tavaliselt vahele jätan. Sisemonoloogid ilma seletuste ja otseste sündmuste või infota.
Mul on mingi värk eduelamusega. Kui ma midagi teen, siis päris tihti selle pärast, et ma tahan mingit tulemust ja kui tulemus on käes, olen ma sitta kanti rahul. Aga vähe kentsakas on see, kui ilma midagi oluliselt tegemata ilmnevad tulemused. Tulemused, millega ma oleksin sitta kanti rahul, kui ma oleksin nene poole teadlikult pürginud. Iseenesest saabuvad tulemused on nagu mõttetu joppamise raiskamine. Sul pole õrna aimugi, millest ma räägin. Ja ma ei ütle ka. Ja võibolla on hoopis niipidi ka, et ma ei saa alati ise ka aru, kui ma mingi eesmärgi poole pürgin ja see on sügavalt minu viga, kui mind tulemused üllatavad. Tegelikult on kõik, mis mu peas toimub sügavalt minu... kas just viga aga minu igatahes.
Kas sul käivad ka külmavärinad üle selja, kui Spike Buffyle oma võrgutavat pilku teeb? Nigunii ei käi.
1.1 ei jääks ma nii kiiresti purju
1.2 jääksin ma sama kiiresti purju, aga sagedamini
2.1 saaksin tuttavaid juurde ja võibolla leiaksin sõpru
2.2 tüütaksin olemasolevad pooltuttavad surmani ära ja oleksin üksi
3.1 oleks mul sagedamini hästi tore ja lõbus
3.2 olukorrad ja kohad ammendaksid end ja väljaskäimine oleks nagu iga teine tegevus
Ilmselt on mul mingi magamatusest tingitud isiksuselõhe praegu.
Eile oli ööpiknik. Täiesti hullult lahe. Passisime staadionil ja vaatasime, kuda taevas aegajalt sähvatas. Need tähesajud on ju praegu. Üleeile oli jälle hommikuni buffytamine. Oi, lauamängud olid ka. Kui ma vahepeal olen osutunud "selleks inimeseks, kes teeb kahemõttelisi nalju", siis Buffy vaatamine pole sugugi kaasa aidanud selle kombe hülgamisele. Mõnus.
Arva ära, kas mul on hullu meeelselt lahedad mummulised kardinad või jah. See mustvalge vaimustus ei ole ikka veel üle läinud.
Teeks vahelduse mõttes nii, et räägiks hoopis minust. Ükspäev oli mul minumeelest maksimum-ilus kostüüm. Mustad kingad, kollased põlvikud, must seelik ja kollane särk musta lipsuga. Nii faking nutmaajavalt nunnu. Ja kui ma linna läksin, hõikasid ühed teismelise mulle: "kas sa oled emo või prostituut!" See oli retooriline küsimus, sellele ei panda ju küsimärki, kui see hüütult on. Onju? Igatahes. Hämming.
Nüüd tuleb see osa, mille ma teiste blogides tavaliselt vahele jätan. Sisemonoloogid ilma seletuste ja otseste sündmuste või infota.
Mul on mingi värk eduelamusega. Kui ma midagi teen, siis päris tihti selle pärast, et ma tahan mingit tulemust ja kui tulemus on käes, olen ma sitta kanti rahul. Aga vähe kentsakas on see, kui ilma midagi oluliselt tegemata ilmnevad tulemused. Tulemused, millega ma oleksin sitta kanti rahul, kui ma oleksin nene poole teadlikult pürginud. Iseenesest saabuvad tulemused on nagu mõttetu joppamise raiskamine. Sul pole õrna aimugi, millest ma räägin. Ja ma ei ütle ka. Ja võibolla on hoopis niipidi ka, et ma ei saa alati ise ka aru, kui ma mingi eesmärgi poole pürgin ja see on sügavalt minu viga, kui mind tulemused üllatavad. Tegelikult on kõik, mis mu peas toimub sügavalt minu... kas just viga aga minu igatahes.
Kas sul käivad ka külmavärinad üle selja, kui Spike Buffyle oma võrgutavat pilku teeb? Nigunii ei käi.
aga kes nad ise olid omaarust, kes nii sulle hõikasid :)
ReplyDelete