Ma tegin praegu kogemata klahvikombinatsiooni, mis tegi hetkega terve rea aktiivseks ja siis võttis tagasi. Rumal.
Tahaks hingerahu saada. Mitte mingist olulisest rahutusest tingituna. Ma tean, et on võimalik veel rahulikum olla. Täitsa siiralt usun, et kõik solvumine, vihastamine, ärritumine, õigustamine, ülbitsemine ja värgid tulevad enesekindluse aukudest ja sügavast rahutusest. Me kõik ju teame, et ülbed inimesed on tegelikult sisemiselt ebakindlad, ärritunud olek lihtsalt juhib tähelepanu kõrvale, et see ebakindlus nii palju ei paistaks. Sellele inimesele endale põhiliselt. Ja õigustamine on selleks, et ennast uuesti veenda nendes asjades, milles päris kindel ei ole. Kahtlustamine on kah mingi värk. See võiks olla nii, et ostad mingist tolmusest viirukilõhnalisest raamatupoest umbes zenbudistliku õpiku ja hingerahu antakse kotiga kaasa. Võibolla on see oopis mingi asi, mis sünnib kaasa. Ja kui pole, siis ei tule ka. Või tuleb vanusega. Kõrge vanusega. Sellel on mingi pistmine väärikusega kah. Noh, et kui ühel tavalisel inimesel on "situatsioon", siis ta otsib süüdlasi, nutab võibolla, kurjustab kellegagi, langeb masendusse. Aga rahu saavutanud inimene umbes vaatab, kas ta saab midagi teha ja teeb, kui ei saa, ei teegi. Aga närvi ei lähe. Mitte selle pärast, et ta kardab oma närvide või näonaha pärast vaid selle pärast, et tal pole vaja. See tavalise inimese ärritunud reaktsioon on ju natu vähem väärikas kui see rahulikkus. Oot, kas rahulikud inimesed kunagi päriselt-päriselt naeravad ka? Või nutavad? Kas see on siis umbes, et sordid emotsioonid ära ja jätad pooled neist maha? Ei vihastu, ei solvu, aga naerad ja kurvastad ikka. Äkki on see kuidagi igavam. Siis peab selle juures olema sada originaalset mõtet ja palju tarkusi ja silmaringi. Sest kui igast värvikaid emotsioone ära jätta ja tarkust kah ei ole, ei jäägi suurt midagi järele. Rahulikud inimesed ongi vist suht targad ka. Või hoopis vastupidi, et teed ennast hästi targaks ja harituks ja siis hiilib rahu ise ligi.
Igatahes. Lähen täna Räpsu jällegi. Tulen esmapa tagasi ja alustan Sirla kleidistamist. Siis käin lasteaias kunagi ja ajan Uru asju. Mingi hetk võiks vist sünnipäevanõud kah ära pesta. Oijah, kooliasju on kah vaja hakata ostma.
Tahaks hingerahu saada. Mitte mingist olulisest rahutusest tingituna. Ma tean, et on võimalik veel rahulikum olla. Täitsa siiralt usun, et kõik solvumine, vihastamine, ärritumine, õigustamine, ülbitsemine ja värgid tulevad enesekindluse aukudest ja sügavast rahutusest. Me kõik ju teame, et ülbed inimesed on tegelikult sisemiselt ebakindlad, ärritunud olek lihtsalt juhib tähelepanu kõrvale, et see ebakindlus nii palju ei paistaks. Sellele inimesele endale põhiliselt. Ja õigustamine on selleks, et ennast uuesti veenda nendes asjades, milles päris kindel ei ole. Kahtlustamine on kah mingi värk. See võiks olla nii, et ostad mingist tolmusest viirukilõhnalisest raamatupoest umbes zenbudistliku õpiku ja hingerahu antakse kotiga kaasa. Võibolla on see oopis mingi asi, mis sünnib kaasa. Ja kui pole, siis ei tule ka. Või tuleb vanusega. Kõrge vanusega. Sellel on mingi pistmine väärikusega kah. Noh, et kui ühel tavalisel inimesel on "situatsioon", siis ta otsib süüdlasi, nutab võibolla, kurjustab kellegagi, langeb masendusse. Aga rahu saavutanud inimene umbes vaatab, kas ta saab midagi teha ja teeb, kui ei saa, ei teegi. Aga närvi ei lähe. Mitte selle pärast, et ta kardab oma närvide või näonaha pärast vaid selle pärast, et tal pole vaja. See tavalise inimese ärritunud reaktsioon on ju natu vähem väärikas kui see rahulikkus. Oot, kas rahulikud inimesed kunagi päriselt-päriselt naeravad ka? Või nutavad? Kas see on siis umbes, et sordid emotsioonid ära ja jätad pooled neist maha? Ei vihastu, ei solvu, aga naerad ja kurvastad ikka. Äkki on see kuidagi igavam. Siis peab selle juures olema sada originaalset mõtet ja palju tarkusi ja silmaringi. Sest kui igast värvikaid emotsioone ära jätta ja tarkust kah ei ole, ei jäägi suurt midagi järele. Rahulikud inimesed ongi vist suht targad ka. Või hoopis vastupidi, et teed ennast hästi targaks ja harituks ja siis hiilib rahu ise ligi.
Igatahes. Lähen täna Räpsu jällegi. Tulen esmapa tagasi ja alustan Sirla kleidistamist. Siis käin lasteaias kunagi ja ajan Uru asju. Mingi hetk võiks vist sünnipäevanõud kah ära pesta. Oijah, kooliasju on kah vaja hakata ostma.
Comments
Post a Comment