See, kus ma räägin, kuda ma Riias käisin

Autoga. Perekondlikult, venna oli ka. See oli umbes nii, et meil oli tegelt plaanis Pärnusse minna ja viimasel hetkel mõtsime ümber ja läksime hoopis Riiga. Umbes sama kaugel. Aint, et see linn on vahel, mille keskele keegi jobu piiripunkti on visand. Riia esimeses ettejäänud Statoilis vastas teenindaja "do you speak english" küsimuse peale "tšut-tšut". Nii nunnu nagu. Varustasime ennast lätikeelse Riia kaardiga ja asusime kolama. Kõgepealt otsisime selle kuulsa kesklinnas-on-telkimisplats koha üles. Üks öö seal oleks meile umbes 17 latti läind maksma. Ahastasime natuke ja sõitsime järgmise telgimärgi juurde, mis kaardi peal oli. Imeilusasti inglise keelt rääkiv personal, telkimisplats puudevarjus, bassein ja kõrvulukustav slaavi disko kella kolmeni öösel. Seda kõike aind 6 lati eest. Järgmine ülesanne oli leida uisupark. Neil seal Riias on kah suured-suured ostukeskused. Läksime ühte, sisenesime esimesse meiemeelest ilgelt teemakohasesse poodi. Mingi "House" äkki? Igatahes, sealsetel müüjatel polnud umbes õrna aimugi, kus skeitimisvarustust rakendada. Siit võib luua teooriaid, kuda inimesed kannavad teatava subkultuuri riideid ja ise tegelt on lissalt poserid ja paha-paha. Aga samas... ma käin vahel riides nagu prostituut ja ise tegelt oluliselt ei ole ju. Sportlandi müüja jällegi teadis kohe öelda. Võinoh, keeletõrked olid ikka, aga kaardi pealt näpuga näitamine on äärmiselt rahvusvaheline õnneks. Skeitpark oli nõme. Midagi idaeuroopalikku äkki? Märg, katki ja räpane. Järgmine päev oli hoopis nii, et me pakkisime asjad ja läksime loomaaeda. Mingi 10 kilti linnavahel. On neil lätlastel alles jurakad linnad. Loomaaed oli lahe. Mudugi ei olnud neil kaelkirjakut. Ma nii tahtsin kaelkirjakut näha. Õnneks oli neil täitsa mitu sebrat. Koit on sebrafänn. Umbes ärkamisest peale seletas õhinal, kuidas me lähme "seblaid" vaatama. Kuskil kella kolme ajal olime söödetud-joodetud ja juba maantee peal. (Oi, mulle just toodi kuuma kohvi arvuti juurde, hoolimata minu täiesti taktitundetust pahurusest tänahommikul) Nujah, päris lahe oli kokkuvõttes. Natu pikem etteplaneerimine oleks võibolla rohkem finantsi võimaldanud, aga impulsiivsed otsused on poole lahedamad. Ei olegi meil nii palju koguaeg süüa vaja.

Ma kujutan ette, et ma viitsin vist täna lasanjet teha.