Ma olen nagu nii täiega väsinud. Täiesti tapvad koolipäevad. Tegelikult tapavad aint teisi- ja neljapäevad. Täna on neljapäev. Edasine on ilmne.
Analüüsi loengud on eluohtlikult põnevad. Mitte selles mõttes, et põnevus elu kallale kipuks. Hoopis selles mõttes, et kui kasvõi korrakski lased mõtted laiali, on lõpp käes. Mitte sittagi ei saa enam aru, järg kaob ära ja puha. Koguaeg peab sajaprotsendise tähelepanuga toimuvat jälgima. Ma olen sellest pooleteisttunnisest põnevilolekust suht mõttelagedaks pigistatud.
Mul oli mõte. See oli väike jutuke selle kohta, kuidas ma endale tumerohekassinise pika nahkmantli sain. Aga läks üle juba.
Ma helistan sulle. See ei ole nagu ma tahaksin midagi öelda. Mu telefon kukkus mitu korda märja liiva sisse. Nüüd mu 1, 2, 4, 5, 7, 8, * ja 0 ei tööta. See tähendab, et klahvilukku ei ole. See tähendab ka, et ma ei saa kogemata helistamise järel nevermind-sõnumit saata. See tähendab paljusid asju.
Sellega oli nii, et ma eile vaatasin mingit siukest doku moodi saadet emaks saamisest. Selle ingliskeelne pealkiri oli "what your mother never tells you". Seal räägiti kole-ohtlikest rasedustest ja ökapläkadest detailidest sünnitamise kohta. Lisaks lasti mõningatel "suvaliselt valitud" naistel jutustada oma emakssaamise kogemusest. Päiksepaistelises pargis, kus on liumäed ja liivakastid. Juuksed tuules lehvimas. Ja siis tuleb terve klišeekombinatsioon kõigiest nendest südantlõhestavalt ilusatest kõnekujunditest, mida keegi oma lapsest arvas. Ja endast sellega seoses. Mitte ükski nendest "suvaliselt valitud" naistest ei öelnud midagi selle kohta, et neil on mõnikord raske. Või et nad vahel ära väsivad. Või midagi siukest. Valevorstid. See on nagu öelda, et kõik narkootikumid on pahad, pahad ja ainult pahad ja mitte midagi muud kui pahad.
Ühel tüdrukul meie kursuselt on saba. Tema pükste küljest ripub vöö, mille otsas on tutike.
Ühel teisel tüdrukul on leopardimustriline käekott.
Selles mõttes, et explorer jookseb koguaeg kokku ja samal ajal mozilla üldse ei tööta. Oled sa kunagi mozilla asemel mozarella tahtnud kirjutada?
Analüüsi loengud on eluohtlikult põnevad. Mitte selles mõttes, et põnevus elu kallale kipuks. Hoopis selles mõttes, et kui kasvõi korrakski lased mõtted laiali, on lõpp käes. Mitte sittagi ei saa enam aru, järg kaob ära ja puha. Koguaeg peab sajaprotsendise tähelepanuga toimuvat jälgima. Ma olen sellest pooleteisttunnisest põnevilolekust suht mõttelagedaks pigistatud.
Mul oli mõte. See oli väike jutuke selle kohta, kuidas ma endale tumerohekassinise pika nahkmantli sain. Aga läks üle juba.
Ma helistan sulle. See ei ole nagu ma tahaksin midagi öelda. Mu telefon kukkus mitu korda märja liiva sisse. Nüüd mu 1, 2, 4, 5, 7, 8, * ja 0 ei tööta. See tähendab, et klahvilukku ei ole. See tähendab ka, et ma ei saa kogemata helistamise järel nevermind-sõnumit saata. See tähendab paljusid asju.
Sellega oli nii, et ma eile vaatasin mingit siukest doku moodi saadet emaks saamisest. Selle ingliskeelne pealkiri oli "what your mother never tells you". Seal räägiti kole-ohtlikest rasedustest ja ökapläkadest detailidest sünnitamise kohta. Lisaks lasti mõningatel "suvaliselt valitud" naistel jutustada oma emakssaamise kogemusest. Päiksepaistelises pargis, kus on liumäed ja liivakastid. Juuksed tuules lehvimas. Ja siis tuleb terve klišeekombinatsioon kõigiest nendest südantlõhestavalt ilusatest kõnekujunditest, mida keegi oma lapsest arvas. Ja endast sellega seoses. Mitte ükski nendest "suvaliselt valitud" naistest ei öelnud midagi selle kohta, et neil on mõnikord raske. Või et nad vahel ära väsivad. Või midagi siukest. Valevorstid. See on nagu öelda, et kõik narkootikumid on pahad, pahad ja ainult pahad ja mitte midagi muud kui pahad.
Ühel tüdrukul meie kursuselt on saba. Tema pükste küljest ripub vöö, mille otsas on tutike.
Ühel teisel tüdrukul on leopardimustriline käekott.
Selles mõttes, et explorer jookseb koguaeg kokku ja samal ajal mozilla üldse ei tööta. Oled sa kunagi mozilla asemel mozarella tahtnud kirjutada?
Ma vaatasin ka seda filmi. Andu ütles, et ta vaatas ka. Aga mina lõpuni ei vaatanud. Väga robuks läks.
ReplyDelete