Keskmiselt 3 tassi kohvi päevas. Mingi siuke komme on külge jäänud. Mida sa hakkad selle infoga peale. Mitte sittagi. Võibolla, kui sa vähe taiplikum oled, viid eelmise neljapäeva postituse kellaaja tänasega kokku ja teed järelduse. Et arvutipraksid on täis häbematult paljusid kiusatusi.
Isegi siis, kui mozilla streigib ja explorer ei jõua mu tippimistempoga kaasas püsida. Isegi ilma msnita.
Käekellad on lahedad. Neil on mingi kultuuriline ja ajalooline ja veel mingisugune tähendus küljes. Sellel, kuidas sa oma käekella vaatad, millist kella sa kannad ja nii edasi. Sa ei saa oma mobiili pealt kellaaega vaadata ja seksikas välja näha. Või asjalik. Või šarmantne. (oh, lahe sõna) Mobiili pealt kella vaatamine on natuke nagu need ajad, kui kõigil veel ei olnud seda riistapulka ja siis nendel kellel oli, oli kombeks seda iga natukese aja tagant nähtavale tuua. "Mul on nii kiire, mis kell juba on? klõps-klõps"
Mulle meeldib, kuidas targemad noorukid täiesti ilmse asja seletamise ajal omaette muigavad. Eriti meeldib mulle, kui ma ise kah saan aru, et see on täiesti ilmne. Või täiesti gümnaasiumimaterjal ju ometi. Tüdrukud ei muiga. Tüdrukud kirjutavad murelikul ilmel kõik üles.
Panid tähele? Ma ei liigitand ennast. On mina ja teised, keda saab liigitada. Oh, enesekesksust küll.
Ma lugesin ühte täiega-täiega nõmedat anekdooti. Ma otsustasin seda mitte kellelegi rääkida. Aga iga natukese aja tagant tuleb meelde. Siis kui ma lobisen täpselt seda, mis parajasti pähe tuleb, olen mitu korda peaaegu ära rääkind kellelegi. Aga ma olen suutnud ennast vaos hoida.
Comments
Post a Comment