The Murca That Likes To Say Yes.

Sa keedupelmeene oled kunagi söönud? Minu kodus ainult keedupelmeenid ongi viimasel ajal. Võinoh. KUI pelmeenid, siis keedu. Sest mul pold panni. Kui panni pole, pole ka praekartuleid, praemuna, panni peal soojaks tehtud eilset kartuliputru jne. Ok, seda viimast asendab mikrouun. Igatahes, nüüd on mul pann. Ja hommikusöögiks praekartulid. Ei, tegelt ka. Seda hakkab igatsema. See on nagu see värk kiludega. Et sa võid Eestis elades olla aastaid ilma kiludeta ja kuskil soojal maal täiesti hulluda oma rahuldamata kilunäljast. Või mingi muu sügavalt idaeuroopalik värk.

Eile sõitsin korraks Jõgevamaale. Ma olen umbes poolest saadik seal üles kasvanud. Maja oli lukus, ümbrus oli ära metsistunud, laudal polnud katust. Ja kõik oli nii pisi-pisikeseks jäänud. Nagu vahemaad ja ehitised. Puud olid kõik hulluks kasvanud. Ma natuke kujutasin ette, et kui ma pole seal sada aastat käinud ja nüüd järsku lähen, siis tulevad mingid värgid meelde või mingi põnev tunne. Aga ei. Täiesti tühi. Kõhe oli ikka. Natukene. Aga võõra hüljatud talu juurde ma näiteks ei julgeks minna ja aknast sisse vaadata.

Natuke valgeid klaare võtsime kaasa ja pärast käisime maisiraksus. Ühes teises kohas. Koidule meeldib mais. Ta on üldse värskevärgi armastaja. Peaaegu iga päev läheb paar toorest porgandit. Ma arvan, et hea.