See the Murca, Feel the Shine.

Mingi värk on inimestel, minul ka, valida restoranis, kohvikus või mõnes muus istekohtadega ruumis selline koht, kus saab kogu ruumil silma peal hoida. Näiteks nurgas, selg nurga poole. Koht tagumises pingis. Et kogu ruum ära paistaks ja pidevalt oleks ülevaade ja võibolla isegi kontroll ruumis toimuva üle. Ühelt poolt on see nagu ebakindluse märk. Et oled natuke hirmul ja siis tahad kogu aeg jälgida, millal üks või teine kohutav asi aset leiab. Või hoopis märk tohutust enesekindlusest, et peaaegu alateadlikult valid valitseja positsiooni. Hmm.. rohkem nagu ei mõelnudki midagi välja.

Ma ei salli seda närvilist suhtlemist. Maimõtle praegu tülitsemist või nähvamist. Ma mõtlen seda koolikoridorides nahast välja pugemist, et ikka oleks vestlus ja et ikka oleks seltskondlik. Pingul kehahoiakud, närviline naer, tühjad jututeemad. Brrr... Vahel on see lausa füüsiliselt talumatu. Nad teevad terve koridori seda närvi täis. Saage üle ometi. See ei ole maailma lõpp, kui keegi ühel hetkel saab aru, et sul ei ole mitte sittagi öelda. Näiteks mina sain aru ja maailma käib ikka edasi.

Tead seda laulu, et " Why does the sun go on shining Why does the sea rush to shore Don't they know it's the end of the world..." jne. Tuli praegu meelde. Natuke nagu seostub ju ka.

Matemaatiline analüüs III seminar. Juba jooksen.