trouble, oh trouble set me free. i have seen your face and it's too much, too much for me. See on Cat Stevensi laul. See oli seal filmis, mis mulle meelids. Ma olen seda laulu täna umbes 20 korda kuulanud. Üldiselt on ikka nii, et kui ma mõnda laulu oksendamiseni palju kuulan, on see mõni rõõmus ja vahva lauluke. See laul ei ole. See on kurb. Aga mul on tunne, et vanasti oli emo olemine hoopiski mingi lahe asi, mida diibid inimesed tegid. Selles mõttes, et näiteks Bob Dylan ei ole kah just eriline rõõmurull. Võibolla, kui Placebo poisid vanaks jäävad, hakatakse neid kah hääästi palju diibimaks pidama.

Öö lõhnab juba talve järele. Mul on see nina. Talve öödel on teatav lõhn. Praegu on juba talveöö lõhn. Tegelikult suht lahe kooslus - talveöö lõhn ja ritsikate siristamine. Ma koguaeg mõtsin, et suveööd lõhnavad nii kõigi nende taimede pärast, mis suvel õitsevad. Aga näiteks Tais lõhnasid ööd samamoodi. Võinoh... Linnas mudugi mitte. Aga maal küll. Ja Tais on neil ju täiesti teistsugused lilled. Seega see lilleteooria on natu auguline.

Seoses sellega, sügisega ja natuke seoses ühe supermodellide osaga, millele ma peale sattusin - Tai-igatsus on natuke. Tegelikult tahaks lihtsalt korraks motikaga sinna bufeesse sõita, süüa natuke ja siis tagasi olla. Vonneguti kõrvalmõjud, juhuu.

Arva ära, kas mul on sitaks ilusat tumeoranži värvi juuksed või jah. Kolm korda võid arvata.