on see informaatikateaduskond või mitte? pärast kahte arvutiklassivahetust ja kolme arvutivahetust. lõpuks ometi saan bloggerisse sisse. urr.
Siis kui kuskile ei pea, ja millekski ei ole kohustatud, jookseb pea tühjaks. Puhtast laisklemisest. Mitte midagi ei saa tehtud, kuskile ei saa arenetud, kõik on vabatahtlik, seega edasi-olematusse lükatav. Umbes selline näeb välja minu liiga pikaks veninud puhkus. Ma kohe kipun kalduma tühja laiskusesse. Kohe ekstra mõttetu tunne kipub peale. Samal ajal on jällegi nii, et kui võtta endale 24h kohustustepundar, ei jää aega ideedele ja mõtetele. Arenguruumi ei teki. Sest kõik on täis planeeritud. Jubejama. Praegu on siis see viimane kirjeldatud variantidest. Kool. Kontrolltööd, järeltööd ja puha. Ivi igakord muigab, kui ma kurdan oma koolipäevade pikkuse üle. See, et mõni inimene õpib arstiks ja mõni teine matemaatikuks, et tähenda, et üks oleks kohe tublim kui teine. Ei tohi minu ahastuse üle muiata.
Vanasti ma arvasin, et need põlved-koos motorollerid on ikka sügavalt nõme nähtus. Ma kohe kippusin neid mootorratastega võrdlema. Nende mehelike tegelastega, kus sa istud kaksiratsi, küünarnukid laiali, mina ja maantee. Aga väikene kokkupuude aasia kultuuriga. Kusjuures siin ma ei mõtle sugugi ainult taireisi. Ma näiteks vaatasin hiljuti jaapani filmi. Mis oli ühtlasi ka järjekorras teine jaapani film, mida ma näinud olen. Häbi, Murca, häbi. Igatahes. Nüüd ma arvan, et motorollerid on kah suht lahedad. Ma mõtlen, et võrrelda rollerit päriskohe kurja motikaga ja leida, et üks on liiga gei, on umbes sama, mis võrrelda rekkat sõiduautoga ja otsustada, et see viimane ikka meeste sõiduriist olla ei saa.
palju komasid.
Ma arvan, et selles on midagi lõputult toredat, et on olemas söök nimega "funktsionaalne dessert".
Roland andis mulle oma pleieri. See on kõige parmuma välimusega pleier, mida ma näinud olen. Jubelahe. Ta pidavat ilusti töötama, aga tuleb välja, et ei tööta või lissalt ei salli 5'nizzat.
Mis rumal komme on kahtlustada katkist tehnikat muusikamaitse omamises? See ei ole mitte esimene kord.
Siis kui kuskile ei pea, ja millekski ei ole kohustatud, jookseb pea tühjaks. Puhtast laisklemisest. Mitte midagi ei saa tehtud, kuskile ei saa arenetud, kõik on vabatahtlik, seega edasi-olematusse lükatav. Umbes selline näeb välja minu liiga pikaks veninud puhkus. Ma kohe kipun kalduma tühja laiskusesse. Kohe ekstra mõttetu tunne kipub peale. Samal ajal on jällegi nii, et kui võtta endale 24h kohustustepundar, ei jää aega ideedele ja mõtetele. Arenguruumi ei teki. Sest kõik on täis planeeritud. Jubejama. Praegu on siis see viimane kirjeldatud variantidest. Kool. Kontrolltööd, järeltööd ja puha. Ivi igakord muigab, kui ma kurdan oma koolipäevade pikkuse üle. See, et mõni inimene õpib arstiks ja mõni teine matemaatikuks, et tähenda, et üks oleks kohe tublim kui teine. Ei tohi minu ahastuse üle muiata.
Vanasti ma arvasin, et need põlved-koos motorollerid on ikka sügavalt nõme nähtus. Ma kohe kippusin neid mootorratastega võrdlema. Nende mehelike tegelastega, kus sa istud kaksiratsi, küünarnukid laiali, mina ja maantee. Aga väikene kokkupuude aasia kultuuriga. Kusjuures siin ma ei mõtle sugugi ainult taireisi. Ma näiteks vaatasin hiljuti jaapani filmi. Mis oli ühtlasi ka järjekorras teine jaapani film, mida ma näinud olen. Häbi, Murca, häbi. Igatahes. Nüüd ma arvan, et motorollerid on kah suht lahedad. Ma mõtlen, et võrrelda rollerit päriskohe kurja motikaga ja leida, et üks on liiga gei, on umbes sama, mis võrrelda rekkat sõiduautoga ja otsustada, et see viimane ikka meeste sõiduriist olla ei saa.
palju komasid.
Ma arvan, et selles on midagi lõputult toredat, et on olemas söök nimega "funktsionaalne dessert".
Roland andis mulle oma pleieri. See on kõige parmuma välimusega pleier, mida ma näinud olen. Jubelahe. Ta pidavat ilusti töötama, aga tuleb välja, et ei tööta või lissalt ei salli 5'nizzat.
Mis rumal komme on kahtlustada katkist tehnikat muusikamaitse omamises? See ei ole mitte esimene kord.
Comments
Post a Comment