Kiisu

jah, kolmas postitus täna. huvitav, kas mul on raskekujuline sõltuvus või jah?

Ma jutustan nüüd kõik algusest peale jälle ära. Ärkasin, tegin kohvi, uimerdasin ringi. Tuli Riina. Kallasin oma liiga kuumad makaronid letšoga üle, kühveldasin veits ja jooksin kooli. Koolis oli meil täna algebra. Siis dif-võrrandid, kus ma korraks magama jäin. Kogemata. Täna oli jälle seda sorti päev, et kohvikust sai mulgiputru. See on umbes ainus söök, mida ma meie kohvikus söön. Peale saiakeste mudugi. Sõin seal ennast mulgipudrust punni ja mõtisklesin, et miskuradi pärast nad selle imekauni kohvikuneiu küll sellise tädi vastu vahetasid. Kas nad siis üldse ei mõtle, et just mat-inf teaduskonnas võib olla umbes 100 ülimalt geniaalset autisti, kellele on eluliselt tähtis näha kohvikus alati ühte ja sedasama tibi. Pärast oli analüüsi loeng. Kus ma korraks magasin. Meelega. Proovi nüüd mõista, Koit köhis öösel, maisaanud magada. Ma vahtisin pimedusse ja kuulasin murelikult, kulm kortsus. Kõige lõpuks oli veel modelleerimise praks. Oh häda küll nende windowsi arvutiklassidega. Ma olin pärast nii tüdinud sellest jurast. Raamatukogu hoidis korraks minu jaoks ühte psühhiõpikut. Käisin sellel järel. Velvetkaabu ikka veel kükitas seal. Käisin korraks Pauluse kaltsukast läbi ja siis veel sellest tillukesest toidupoest, mis Võru tänaval on. Kui südamlikuks võib ühe piima ostmine minna? Ikka suht. Selline nunnu müüja oli seal. Kodus vaatasin üllatunult seda seapesa, mis mu toas juba nädalaid olnud on ja tegin süüa. Ja koristasin. Rääkisin Aiviga sutike üle msni. Siis koristasin veel. Õigepisut urulehe haldamist ja kogu lugu. Muusikat panin sikutuma. Isegi ühe Enrique Iglesiase laulu. Mul oli kunagi Enriquega mingi värk. Läks üle. Aga see lugu on lahe. Hakkas kuidagi külge. Kas ma panen video siia? Või ei pane? Sa ju ei pea vaatama, kui sa ei taha. Panen. Panengi.



Miks rollimängijad nii räägivad? Täiesti ulme nagu. Seoses sellega, et Tiitpoiss läks lendu ja on praegu ilmselt seitsme maa ja mere taga, olen ma viimasel ajal päris mitut rollimängijat lähedalt näinud. Hästi. Põnev.

Seitsme maa ja mere taga, või veits lähemal, kui otsemini minna, on muinasjutumaa. See on niisugune imeline koht, kus apelsinid on magusad ja mangod on küpsed. Aga pole hullu. Meil siin on magusalt masendav sügis. Selline polaarhämarik, surevad puud ja lompidesse uppuvad kollased lehed tekitavad minus küll mingit masohhistlikku naudingut. Hästi sügis on see aasta. Selline sügisene.