ma sulle räägin

Mis meil täna on? Esmaspäev, onju.

Nädalavahetus läks niimoodi -siuhhti!- mööda. Umbes sama moodi, nagu viimasel ajal nädalad lähvad. Juba kuues nädal hakkas ja alles see oli, kui puud olid veel elus ja miniseelik tundus nagu hea mõte. Inimesed on mudugi erinevad. Näiteks praegu on minu vaateväljas tütarlaps, kellele paistab ikka miniseelik nagu hea mõte. Samal ajal paistab talle ilmselt hullu meelselt pikad küüned, hele-heleblondid puhvis lokid ja sädelev vöö kah hea mõttena. Ma tahaksin uskuda, et ta on kõige selle kõrval ka tark. See ei sobiks talle. Sama moodi, nagu talle ei sobi see soeng. Ma arvan, et selles oleks midagi lõputult toredat, kui ta olekski lihtsalt üks sobimatu tüdruk. Kimbuke vastuolusid.

Tegemist on näe-oma-vanu-tuttavaid hooajaga. Andu-pillede pulma järgselt nägin seda tüüpi, keda apselluutselt kõik nõmedaks peavad. Eile oli fääntsus spordipoes mu igiammune pinginaaber. Tänahommikul oli üks natu värskem endine klassiõde statoilis leti taga.

Pulm oli muide täitsa mõnna. Selles mõttes, et sai ennast täiesti sobimatult palju ja korraks üles lüüa. Olid pulmujate üsna edukad katsed külalisi lõhki sööta, oli keegel. Oli kimbupüüdmine. Panin ta sellesse kandlisse vaasi tuppa akna peale.

Analüüsi praktikum, hõissah-saa!