Kõigepealt olen ma see inimene, kes võtab oma silmameigi maha umbes kolmandal päeval. Kui üldse. Sest see kulub, voolab nigunii aja jooksul ära. Siis olen ma veel see inimene, kes magas tänaöösel halvasti ja vähe. Ja täpselt see jobu, kes algebra loengut oma köhaga koguaeg segab. Kõik see paistab täna mu silmadest. Need on ümbert mustade varjudega ja seest punased. Lisaks on mul jätkuvalt emotukk ja kapuutsiga dressikas, sest koolis on kuramuse külm. Jälle. Ma olen täna vaatepilt.
Seoses algebraga oli mul aint ühte asja öelda: Teeme sümmeetrilise maatriksi ridade ja veergudega elementaarteisendusi nii, et iga elementaarteisenduse järgi ridadega teeme samanimelise teisenduse veergudega. See tähendab, et kahe rea ümbervahetamise järgi vahetame ümber samade numbritega veerud, mingi rea korrutamise järel nullist erineva skalaariga korrutame selle skalaariga sama numbriga veeru ning reale numbriga s skalaariga k läbikorrutatud rea numbriga t liitmise järel liidame veerule numbriga s sklaariga k läbikorutatud veeru numbriga t. On selge, et niiviisi me säilitame teisendatava maatriksi sümmeetrilisuse ning et teatud arvu sammude järel on meil võimalik jõuda diagonaalmaatriksini. (M. Kilp Algebra I)
Matemaatikas kasutatakse hästi palju sõna "me". Psühholoogias ütlevad nad sellise käitumise kohta ebaadekvaatne enesekehtestamine. Heh.
Me kõik ütleme midagi Sirla tita kohta. Ma ütlen siis ka. Ta on tilluke ja roosa. Imeilusate pikkade sõrmedega.
Orkutis on mingid identiteedikriisi käes vaevlevad tegelased. Kes loovad kommuune nimedega näiteks "olen eestlane ja tõesti ilus". Mina näiteks arvan, et nõme.
Ma olen praegu mingis praktikumis. Mitte enda omas. Korduvad katsed on näidanud, et see on kooli kõige parem arvutiklass ja ma ei kavatse ennast lasta segada asjaolust, et siin keegid samal ajal õppetööd teha tahvad. Vabu arvuteid kõriauguni. Igatahes. Siin on mingi mõnus progemispraksi õhkkond, et ma juba natu mõtlen, et... Tegelt mõtsin ma seda juba paar nädalat tagasi, et peaks ennast natu sinnapoole kallutama hoopiski. Uu, lahe sõna. Hoopiski. Nagu hullult šeffi rütmiga on.
Šeff on mul uus parasiitsõna. Maitea, kust ma neid üles korjan.
Ükspäev ammu oli nii, et Koit mängis tüdrukutega vanemaid ja lapsi. Kuidagi kordamööda. Siis sai vaadata, kuidas üksvõiteine laps oma vanemaid näeb. Näiteks suht värskelt suureks õeks saanud Kaie seletas oma "lastele" et õdesid peab ikka hoidma. Koit käitus oma vanemarollis umbes nii: aegajalt tõi hästi hellalt ja hoolitsevalt oma "lastele" vett või midagi, aga enamuse ajast kiikus nöörredelil pea alaspidi ja reageeris karjumisele lõbusa hõikega: "Ma ei saa plaegu!" See olengi mina. Mina olengi oma emarollis selline. Vot. Ei võta selle suhtes seisukohta. Võta endale, kui tahad.
Rohkem nagu polekski vist öelda. Ahjaa, mul on kodus lisaks prussakatele veel vaaraosipelgad kah. Aga mõlemaid on suht vähe. Seega. Ma ei näe sügavamat mõtet putukatõrjele suure maja ühes korteris.
Lähen neljanda korruse puhkeruumi. Seal on suuured maastlaeni aknad. Võiks isegi klaasseinaks nimetada. Mulle hullult meeldib. Võtan oma liiga paksu psühhiõpiku välja ja maiustan omaette. Võibolla natuke difvõrrandeid mahub ka. Nii igaksjuhuks.
Seoses algebraga oli mul aint ühte asja öelda: Teeme sümmeetrilise maatriksi ridade ja veergudega elementaarteisendusi nii, et iga elementaarteisenduse järgi ridadega teeme samanimelise teisenduse veergudega. See tähendab, et kahe rea ümbervahetamise järgi vahetame ümber samade numbritega veerud, mingi rea korrutamise järel nullist erineva skalaariga korrutame selle skalaariga sama numbriga veeru ning reale numbriga s skalaariga k läbikorrutatud rea numbriga t liitmise järel liidame veerule numbriga s sklaariga k läbikorutatud veeru numbriga t. On selge, et niiviisi me säilitame teisendatava maatriksi sümmeetrilisuse ning et teatud arvu sammude järel on meil võimalik jõuda diagonaalmaatriksini. (M. Kilp Algebra I)
Matemaatikas kasutatakse hästi palju sõna "me". Psühholoogias ütlevad nad sellise käitumise kohta ebaadekvaatne enesekehtestamine. Heh.
Me kõik ütleme midagi Sirla tita kohta. Ma ütlen siis ka. Ta on tilluke ja roosa. Imeilusate pikkade sõrmedega.
Orkutis on mingid identiteedikriisi käes vaevlevad tegelased. Kes loovad kommuune nimedega näiteks "olen eestlane ja tõesti ilus". Mina näiteks arvan, et nõme.
Ma olen praegu mingis praktikumis. Mitte enda omas. Korduvad katsed on näidanud, et see on kooli kõige parem arvutiklass ja ma ei kavatse ennast lasta segada asjaolust, et siin keegid samal ajal õppetööd teha tahvad. Vabu arvuteid kõriauguni. Igatahes. Siin on mingi mõnus progemispraksi õhkkond, et ma juba natu mõtlen, et... Tegelt mõtsin ma seda juba paar nädalat tagasi, et peaks ennast natu sinnapoole kallutama hoopiski. Uu, lahe sõna. Hoopiski. Nagu hullult šeffi rütmiga on.
Šeff on mul uus parasiitsõna. Maitea, kust ma neid üles korjan.
Ükspäev ammu oli nii, et Koit mängis tüdrukutega vanemaid ja lapsi. Kuidagi kordamööda. Siis sai vaadata, kuidas üksvõiteine laps oma vanemaid näeb. Näiteks suht värskelt suureks õeks saanud Kaie seletas oma "lastele" et õdesid peab ikka hoidma. Koit käitus oma vanemarollis umbes nii: aegajalt tõi hästi hellalt ja hoolitsevalt oma "lastele" vett või midagi, aga enamuse ajast kiikus nöörredelil pea alaspidi ja reageeris karjumisele lõbusa hõikega: "Ma ei saa plaegu!" See olengi mina. Mina olengi oma emarollis selline. Vot. Ei võta selle suhtes seisukohta. Võta endale, kui tahad.
Rohkem nagu polekski vist öelda. Ahjaa, mul on kodus lisaks prussakatele veel vaaraosipelgad kah. Aga mõlemaid on suht vähe. Seega. Ma ei näe sügavamat mõtet putukatõrjele suure maja ühes korteris.
Lähen neljanda korruse puhkeruumi. Seal on suuured maastlaeni aknad. Võiks isegi klaasseinaks nimetada. Mulle hullult meeldib. Võtan oma liiga paksu psühhiõpiku välja ja maiustan omaette. Võibolla natuke difvõrrandeid mahub ka. Nii igaksjuhuks.
Comments
Post a Comment