Pidin hommikul Rojukese blogi lugedes ennast peaaegu pooleks naerma. Hea hommik. Hea hommik.
Eile õhtul hullult mõtsin, et kannan täna päev otsa fotokat kaasas ja pildistan kõike toimuvat. Ja siis pärast on hea blogi panna ja ei pea midagi ütlema. (kerge blogisõltuvus ju) Ja siis on nagu vaheldust kah sellle klõbistamisele natuke. Aganoh, niipalju siis sellest. Mingi 5 pilti on praeguseks tehtud. Fotokas hakkas näkku panema ja siis maiviitsind kah enam. Võibolla õhtupoole, kui selle kaabli üles otsin, siis riputan.
Ma leidsin oma sügavalt edevad käerauad üles. Tükk aega olid kadunud. Nüüd ma suurest rõõmust jälle kannan neid ja oma suureks rõõmuks saavutan tänu neile üleliigset tähelepanu.
"Kas need on käerauad?!" Jamh, seda nad on.
Ma arvan, et naljakas.
Ühes Vonneguti raamatus oli üks hästi tõsine mees, kes peaaegu iga asja peale kasutas väljendit "ma pidin end surnuks naerma."
Ei, Murca. Arvutipraksid ei ole mitte selleks, et sa saaksid üle õla teiste toiminguid piiluda. Hangi endale elu. Proovinüü olla, eksole.
Ma nägin eile Aivisid. Meil oli üks väike alias. Mul oli tore. Lisaks oli seal gin-toonik, äärmiselt madlilik Madlike ja hommikumantlisse mässitud Ivi, kes luges narivoodi all hämaruses Cosmopolitani. Mina õhetasin. Ma vahel õhetan. Mõnikord ma tuksun. Võinoh, täpsuse huvides, ma koguaeg tuksun, aga mõnikord on see tähelepanuväärne. Lisaks sellele, olen ma saavutanud võime sellist tuksumist suvalisel ajal esile kutsuda.
See film tuleb. Selline film, kus mängib Johnny Depp ja see tibi, kes Marlat mängis ja Tim Burton on selle filmi üldse teinud ja see on üleüldsegi muusikal ja puha. Ma arvan, et väga hea kombinatsioon. Jaanuaris tuleb. Ma kardan, et ma lähen jälle kinno. Kannatan vast jaanuarini ära. Kannatan ikka. (just otsisin pilte, mida linkida ja jõudsin arusaamadele, et mul on mingi värk mustaks võõbatud silmadega.)
Ma nägin ööotsa unes, kuidas ma üldse magada ei saa. Sinna vahele nägin ma unes, kuidas me olime mingite noorte inimestega, keda kõiki ma kuidagi teadsin, vanaisa vanas korteris ja tõmbasime kokaiini. Vist. Mingit valget pulbrit ninna. Ja igal pool olid kaamerad, mida me oma lõputus vahelejäämishirmus kinni katsime. Meeleolu oli hea. Ma arvan, et sellega peab mingi keerulisem ja sügavam värk olema, miks ma seda korteit kogu aeg unes näen. Aga mai mõtle selle peale. Nii igaks juhuks.
Tegelikult näen ma illegaalseid mõnuaineid kah päris tihti unes.
"Onu Adolf, mis sul nende juutide vastu on?"
"Gaas."
Eile õhtul hullult mõtsin, et kannan täna päev otsa fotokat kaasas ja pildistan kõike toimuvat. Ja siis pärast on hea blogi panna ja ei pea midagi ütlema. (kerge blogisõltuvus ju) Ja siis on nagu vaheldust kah sellle klõbistamisele natuke. Aganoh, niipalju siis sellest. Mingi 5 pilti on praeguseks tehtud. Fotokas hakkas näkku panema ja siis maiviitsind kah enam. Võibolla õhtupoole, kui selle kaabli üles otsin, siis riputan.
Ma leidsin oma sügavalt edevad käerauad üles. Tükk aega olid kadunud. Nüüd ma suurest rõõmust jälle kannan neid ja oma suureks rõõmuks saavutan tänu neile üleliigset tähelepanu.
"Kas need on käerauad?!" Jamh, seda nad on.
Ma arvan, et naljakas.
Ühes Vonneguti raamatus oli üks hästi tõsine mees, kes peaaegu iga asja peale kasutas väljendit "ma pidin end surnuks naerma."
Ei, Murca. Arvutipraksid ei ole mitte selleks, et sa saaksid üle õla teiste toiminguid piiluda. Hangi endale elu. Proovinüü olla, eksole.
Ma nägin eile Aivisid. Meil oli üks väike alias. Mul oli tore. Lisaks oli seal gin-toonik, äärmiselt madlilik Madlike ja hommikumantlisse mässitud Ivi, kes luges narivoodi all hämaruses Cosmopolitani. Mina õhetasin. Ma vahel õhetan. Mõnikord ma tuksun. Võinoh, täpsuse huvides, ma koguaeg tuksun, aga mõnikord on see tähelepanuväärne. Lisaks sellele, olen ma saavutanud võime sellist tuksumist suvalisel ajal esile kutsuda.
See film tuleb. Selline film, kus mängib Johnny Depp ja see tibi, kes Marlat mängis ja Tim Burton on selle filmi üldse teinud ja see on üleüldsegi muusikal ja puha. Ma arvan, et väga hea kombinatsioon. Jaanuaris tuleb. Ma kardan, et ma lähen jälle kinno. Kannatan vast jaanuarini ära. Kannatan ikka. (just otsisin pilte, mida linkida ja jõudsin arusaamadele, et mul on mingi värk mustaks võõbatud silmadega.)
Ma nägin ööotsa unes, kuidas ma üldse magada ei saa. Sinna vahele nägin ma unes, kuidas me olime mingite noorte inimestega, keda kõiki ma kuidagi teadsin, vanaisa vanas korteris ja tõmbasime kokaiini. Vist. Mingit valget pulbrit ninna. Ja igal pool olid kaamerad, mida me oma lõputus vahelejäämishirmus kinni katsime. Meeleolu oli hea. Ma arvan, et sellega peab mingi keerulisem ja sügavam värk olema, miks ma seda korteit kogu aeg unes näen. Aga mai mõtle selle peale. Nii igaks juhuks.
Tegelikult näen ma illegaalseid mõnuaineid kah päris tihti unes.
"Onu Adolf, mis sul nende juutide vastu on?"
"Gaas."
Meil oli endal ka päris naljakas, ausõna :D
ReplyDelete