emadus

Kas ma iga kord alustan sellest, mis tunne on ema olla? Hea küll siis.

Mul on mitu kaltsukast ostetud lasteraamatut. Ingliskeelsed. Alguses oli ikka nii, et ma jooksupealt tõlkisin, kui ette lugema pidin. Siis vahepeal ütsin, et ma ei loe ette, sest Koit ei saa aru. Nüüd loengi lapsele raamatut selles keeles, mis seal on. Koit arvab, et see on naljakas.

Mitmes linnas sa käinud oled? Ütleme, et linnas käinud olemine tähendab seda, et ainult läbi sõitmine ei loe. Ütleme, et sa saad öelda, et oled selles linnas käinud, kui oled seal veetnud vähemalt öö, liikunud kasvõi natuke jalgsi, loonud vähemalt ühe tutvuse, tajunud linna hõngu/õhkkonda ja saanud aru, kus mõni asi mõne teise asja suhtes asub. Nagu orienteerunud või midagi. Saanud sellest linnast aru. Sellise eeskirja järgi võttes olen ma "käinud" Tartus, Tallinnas, Pärnus, Põlvas, Räpinas, Pattayal. Kõik. Kuus linna. Hädine. Pane tähele, et näiteks Bangkok ei ole seal. Ma ikka päris ei saanud sellele linnale pihta. Näiteks Võrust ja Valgast olen ma sada korda läbi sõitnud, aga ikka on nad mulle paduvõõrad. Tegelt peaks Tallinna kah sealt maha võtma... Igatahes. See linnaga tuttavaks saamine on mingi värk. Linnadel on mingid hinged või keegid. Linna saab mingil põneval levelil tajuda. Ma tahaks nii, et ühel hetkel on mul selles nimekirjas vähemalt üks linn igast Euroopa riigist. Liidu omast siis. Sest mingid värgid on seal vahel ju ka. Paljude linnadega lähedaseks saamise soov ei ole nagu tahtmine omada palju sõpru. Sõpradega on see värk koguaeg, et ta peab sind vastu armastama, et teda sõbraks saaks nimetada. Sõber olemine on sümmeetriline seos. Linna tundmine on mingi teine asi.

Millal ma viimati msni vestluse siia panin. Polekski nagu ammu juba. Hea küll siis.

m u r c a says:
see on hea vä?
Roland says:
nagu orkut aga tohhujjaaa arenenum
m u r c a says:
ma arvan, et tohhuijaa kirjutatakse i ja j-ga
Roland says:
hääldus on sama niiet mis vahet sel on
m u r c a says:
ei ole ikka
m u r c a says:
näiteks majja või kantija... nagu peaks vähem venitama
m u r c a says:
võibolla kahe iiga ja siis jga
m u r c a says:
iijaa
Roland says:
pealegi eesti keeles pole sellist sõna nii et sa ei saa mulle öelda mis ortograafia sellel on
m u r c a says:
saan
Roland says:
ei
m u r c a says:
eesti keeles kirjutatakse nagu hääldatakse
m u r c a says:
vaata, kuidas saan
m u r c a says:
saan ju
m u r c a says:
saan ju
Roland says:
:D
Roland says:
ei
m u r c a says:
ütsingi ju
Roland says:
ei
Roland says:
ei
Roland says:
ei
m u r c a says:
aga ma ütsin
m u r c a says:
seega ma saan
m u r c a says:
seega
Roland says:
no selge
m u r c a says:
just

Ameeriklastel on mingi peremudel: mees, naine ja nende koer. Kui nad lahutavad, on ilge paanika. Sest mõlemad tahvad koera. Ja koer ei oska ju rääkida ka. Ma saan aru, et sa saad päriselt-päriselt mõnda looma armastada, aga selles on ikka midagi haiglast, et nad selliseid peresid loovad. "Good dog, come to mama." Peast segi. Eeh. Inimesed ei sünnita koeri.

Kas sa saad süüa värvilisi šokolaadinööpe nii, et sa ei vaata, mis värvi kommi sa parajasti suhu paned?

Ma mõtsin selle peale, et kui kui ma oleksin kirjanik ja tahaksin endale seda kirjanikunime võtta. Noh, mis näeb välja, nagu nimi, aga tegelt on väljamõeldud. Nagu sellel Kerttul on. Siis ma avastasin, et Toom Õunapuu on sitaks lahe nimi. See on mudugi juba ära võetud. Kas see on üldse mehe- või naisenimi? Äh, mehenimi. Võinoh. Toom on tegelt maakeelne nimi, nendel ei ole päris ühene see, mis soost nimi on. Agaikkagi. Hullu lahe nimi on. Üldse ei imesta, et juba ära võetud.

Kui ma homme hommikul ärkaksin ja oleks toimunud mingi ime, siis mis ime see oleks? Ma oskaksin klaverit mängida. Just. Seda ma tahaksin. Ma ei taha harjutada ja vaeva näha. Ma tean, kui raskelt see mul tuleb. Ma tahaks seda niimoodi plõksti. Sest minu pillimänguoskuse kõrghetkel ma sain natuke seda maitsta, mis tunne on see olla võiks. Hea oli. Vot. Tahaks, noh.