Nädal algas valesti. PostSecret'it ei tulnud. Koduperenaisi ei tulnud. Uue nädala tunnet ei tulnud.
Ma leidsin just jubehea lehekülje, kus ilusti-kenasti ja pikalt-laialt algebrat seletatakse. Mul on kohe hea meel. Ma praegu kujutan suht elavalt ette, kuidas ma selle abil eksamiks õpin ja puha.
Kuu, nässakas, vaatab aknast sisse. See vist ei lähegi päris vaatamisena arvesse, rohkem piilub. Niimoodi serva tagant natuke. Ma nägin täna päikest. Hakkas järsku klassiaknast sisse paistma. Mulle silma mudugi. Täiesti ootamatu. Mitu nädalat juba pole päikest olnud. Nagu selline elu ongi. Nädalateks ja nädalateks võetakse sult päike ära ja vaata ise, kuidas hakkama saad. Noh, eks ta ilmselt ikka vahepeal käis. Aga niimoodi korraks ja salaja ainult. Homme võiks juba saada. Sest nüüd on öö ka selge.
Kanal kahest tuleb jälle nõme film. Miks see mind ei üllata?
Ma teen jälle seda, et ei viitsi pealkirja koha pealt leidlik olla ja panen mingi laulu mingi fraasi või midagi sellist. Samal ajal ma leian, et tegelikult on pealkiri üks hästi tähtis asi. Ja natuke kahju on inimestest, kes hästi ahvatleva pealkirja alt aind sedasama suvalist juttu saavad. Ilma olulise pistmisega selle pealkirjaga.
Ma arvan, et see allub mingile loetelule. Just.
1. Metallica lood on kõik suht sarnased. Nagu paljudel teistel muusikalistel kollektiividel. See lugu on ka nagu teised Metallica lood.
2. Selle vahega, et mulle sitaks meeldib. Sest sümfooniaorkester ja mingi värk meloodiaga. See on kuidagi iseäranis kirglik lugu. Mitte selles paljunemisega seotud mõttes kirglik. Ühes teises mõttes.
Mis võib kõik olla liigsest süvenemisest tekkinud sügavamõttelisuse illusioon.
Millest ma olen rääkinud.
3. Selleks, et aru saada, mis koht sealt mulle iseäranis meeldib, peab terve laulu ära kuulama. See on nagu need naljad raamatu lõpus, mida sa ei saa ümber jutustada.
4. ma tahaks midagi Final Fantasy kohta öelda, aga mai ütle.
Ma leidsin just jubehea lehekülje, kus ilusti-kenasti ja pikalt-laialt algebrat seletatakse. Mul on kohe hea meel. Ma praegu kujutan suht elavalt ette, kuidas ma selle abil eksamiks õpin ja puha.
Kuu, nässakas, vaatab aknast sisse. See vist ei lähegi päris vaatamisena arvesse, rohkem piilub. Niimoodi serva tagant natuke. Ma nägin täna päikest. Hakkas järsku klassiaknast sisse paistma. Mulle silma mudugi. Täiesti ootamatu. Mitu nädalat juba pole päikest olnud. Nagu selline elu ongi. Nädalateks ja nädalateks võetakse sult päike ära ja vaata ise, kuidas hakkama saad. Noh, eks ta ilmselt ikka vahepeal käis. Aga niimoodi korraks ja salaja ainult. Homme võiks juba saada. Sest nüüd on öö ka selge.
Kanal kahest tuleb jälle nõme film. Miks see mind ei üllata?
Ma teen jälle seda, et ei viitsi pealkirja koha pealt leidlik olla ja panen mingi laulu mingi fraasi või midagi sellist. Samal ajal ma leian, et tegelikult on pealkiri üks hästi tähtis asi. Ja natuke kahju on inimestest, kes hästi ahvatleva pealkirja alt aind sedasama suvalist juttu saavad. Ilma olulise pistmisega selle pealkirjaga.
Ma arvan, et see allub mingile loetelule. Just.
1. Metallica lood on kõik suht sarnased. Nagu paljudel teistel muusikalistel kollektiividel. See lugu on ka nagu teised Metallica lood.
2. Selle vahega, et mulle sitaks meeldib. Sest sümfooniaorkester ja mingi värk meloodiaga. See on kuidagi iseäranis kirglik lugu. Mitte selles paljunemisega seotud mõttes kirglik. Ühes teises mõttes.
Mis võib kõik olla liigsest süvenemisest tekkinud sügavamõttelisuse illusioon.
Millest ma olen rääkinud.
3. Selleks, et aru saada, mis koht sealt mulle iseäranis meeldib, peab terve laulu ära kuulama. See on nagu need naljad raamatu lõpus, mida sa ei saa ümber jutustada.
4. ma tahaks midagi Final Fantasy kohta öelda, aga mai ütle.
Comments
Post a Comment