jeah

Hommik oli nagu ikka. Võibolla natu varasem lihtsalt. Ajasime lapse üles, vedisime lasteaeda. Siis ostsime taskupõhjast leitud sentide eest kohvikoort, kaks pakki kiirnuudleid ja ühe moosipalli. Läksime Urgu kohvitama, sest kodus on kohv otsas ja Salmes nad nigunii magavad veel. Urus sain peaaegu mõned kreepsud, sest uks pold lukus. Aga siis selgus, et K2rts oopis. Seisan mina seal köögis siis, kallan parajasti nuudlitele vett peale, kui tuleb täiesti ootamatult migreen. Silm virvendab ja peavalu juba passib nuka taga, et millal mind täiesti teovõimetuks teha. Ma faking vihkan neid migreene. Mul pole juba sada aastat olnud, peaaegu julgesin mingi aeg arvata, et üle on läinud. Et Minul Küll Migreene pole. Persse. Kükitasin seal siis õnnetuna pimedas ruumis, väike valuvaigisti kuskil toimetamas juba. Virvendus läks natukese veenmise peale ära. Sõitsime Tõrvandisse. Neil pidavat seal mõned toad mõne raha eest saadaval olema. Saime natu liiga vara ja passisime. (helistada ei saand, ma panin ükskord endale saldostopi peale, et ma liiga palju ei räägiks ja siis rääkisin kahe nädalaga stopini välja. Osav.) Mingi hetk ilmusid maja ette mingid inimesed, kes juhatasid meid õige ukse taha. Kala on selline noormees, kellel on umbes sadamiljonit rõngast igalpool, pikad rastad ja värviplekised tunked. Näitas meile kahte hirmsuurt tuba, kus polnud mitte midagi. See tähendab, et valgustust, radikaid, vett, kanalisatsiooni polnud. Seinad olid. Kaks akent ka. Hästi palju arenemisruumi. Kusjuures, pea mul kogu selle aja lõhkus valutada nagu segane. Selleks hetkeks kui me autosse istusime, olin ma juba mingile hoopis teisele tasandile liikunud. Auto tegi imelikku häält, tee läks veidralt, inimesed tundusid kentsakad ja see kõik oli lihtsalt liiga valus. Samal ajal hõljub kusagil teadmine, et kohe-kohe algab algebra hirmtähtis järeltöö. Milleks ma ilmselgelt võimeline pold. Raigo viis mu Salmesse, kus ma ühes soojas pimedas toas enda terveks magamist alustasin. Hästi veider. Mingi sada unenägu poole tunni jooksul. Ja oh, irooniat küll. Umbes selleks kellaajaks kui mu tänane viimane loeng lõppes, olin juba niipalju konditsioonis, et ära tunda mis on näiteks janu ja pissihäda. Ajasin ennast enamvähem jalgadele, tegin mõned enamvähem võileivad ja põrnitsesin ajalehes olevaid rittapandud tähti. Siis kukkusin arvuti taha. Päeva soovitus: sina ei pea mitte oma migreeni optilisi illusioone vaadates tagasi meelitama.

Ja nagu Voldemar Vedurivile kord targasti on öelnud: "Paras aeg Aiviga linna pääle minna."