mmmh...

See on see hääl, mida ma koguaeg tegema pean. Sest lihased on hästi mõnusalt valusad. Käed-õlad-selg põhiliselt. Sest Wii. Vaata, kui tavaliselt mingit arvuti- või videomängu mängides, on käed laua peal või hoiavad pulti süles, siis Wii'd mängides on sul kaks puldipulka peos ja mängimiseks pead nendega vastavalt vehkima. Ja kui tavaliselt on minu jaoks arvutimängud puhas ajaraiskamine, mille asemel ma parema meelega loen või magan, siis Wii mulle kohe meeldib. Tennist mängisin päris pikalt ja pärast proovisin poksimist ka. Poskimine on selles mõttes parem, et seal on mõlemat kätt mitmeks erinevat sorti löögiks vaja pluss löökidest põiklemine. Tennis on mingis suve meenutavas mõttes lahe. Tegelt saab sellega igast muid toredaid mänge kah mängida, aga mina üldiselt ei tunne rõõmu zombide tulistamisest. Paha püssimäng. Maitse asi. See kõik oli muuhulgas ka reklaam, sest mingist esmaspäevast alates võid esmaspäeviti Urgu tulla ja ise proovida.

Koit seisab lauanurga juures, koputab ühe käe nimetissõrmega laua peale, teist kätt üleval hoides. Siis vahetab kätt. Niimoodi mitu korda. Need on linnud. Nad käivad söömas.

Eile tuli Riina ja tõi Tormi kaasa. Ise läks pittu ja jättis Tormi mulle. Tormi nuttis. Tassisin teda süles, kussutasin ja laulsin. Hästi väsitav. Aga see tunne, kui laps sülle magama jääb on nii mõnus. Ja Tormi on tegelt hästi tunnu ka.

Mul on kõik Buffy muusikaliosa laulud peaaegu peas. Nad kõik kummitavad mul päev otsa. Ma ümisen neid, kui ma kuskile kõnnin. Näiteks koolitrepist alla.

Jei, ma leidsin usbikaabli üles. Ja osa koolistehtud piltidest tuli välja ka. Panen nagisse.

Ma olen umbes alati tahtnud liftis pildistada. Liftides on midagi. Noh, ma mõtlen peale peeglite. Neis on midagi erilist. See valgustus ja see, kuidas võõrad inimesed teineteise lähedust korraks välja kannatavad ja see täitsaüksiolek kui üksi liftis oled. Ja veel sada asja. Ma olen tähendusegeneraator.