Mugavaks ja ohutuks kasutamiseks lugege "Ohutus- ja mugavusjuhendit".

Mis inimesed need on, kes klaviatuuridele siukesi tekste panevad? Ei, ma tegelt ei tahagi teada.

Hullult tahaks nagu midagi öelda, aga pea on tühi. Jälle. Võinoh, teiselt poolt on pea täis. Liiga täis. Ajab üle. Igast seda jura, mis seoses kohetuleva semestrilõpuga tuleb. See kõik vahutab ja niheleb mul kõrvade vahel. Peaks võibolla väiksesse pärastlõunauinakusse investeerima.

Ma parem kukun Vonneguti tsiteerima.
Vabandused hetkeliste ajutegevuse häirete eest olid kõikide vestluste lahutamatuks osaks: "Oih!" - "Vabandust." - "Ma loodan, et te ei saanud haiget." - "Uskumatu, et mina võisin midagi sellist teha!" - "See juhtus nii ruttu, et ma ei jõudnud mõelda." - "Ma olen selliste asjade vastu kindlustatud." - "Kuidas ma suudan endale andestada?" - "Ma ei teadnud, et see oli laetud." Ja nii edasi ja edasi.

Kurt Vonnegut "Galàpagos"

Kuidagi klappis selle tõnnipoolse jutuga vabandamisest ja minu viimaseaja ületamatu taktitundetuse ja muu laushoolimatusega. Ja siis mul oli natuke naljakas. Millel on natuke pistmist üldse mingite kolmandate asjadega.