Soovita mulle head bändi. Tahaks midagi uut, aga ei viitsi otsida. Mängime korraks nii, et ma täiesti usaldan sind ja sinu maitset. Last.fm'is saab ka soovitada. Aga seal vist saab aint lugude kaupa. Igatahes, päästke mind ära üksluisusest. Päriselt ka.
p.s. see, mis lastfm ütleb minu, termika ja limpbizkiti kohta on lausvale.
Kas sa näiteks teadsid, et pisikestele raadios mängivatele lauludele kirjutab kah keegi higipull otsaees laulusõnu. Kohe vaimukaid, riimuvaid ja ühe-, kahe- kuni kolmemõttelisi. Hästi põnev, minumeelest. Aga keegi ei tea seda, sest sihtgruppi ei koti sõnad ja need, keda sõnad võiksid kottida, ei kuula raadiot. Need kuulavad Nirvanat. Või midagi sellist. oota.. juhe...
Tõstsin oma toa ümber. See näitab midagi. Siis kui see keerleva tantsija vaimustus algas, tegin endale umbes sadamiljon poolkerade testi. (kas kerad on ka see sõna, mille peale peab piinlikku naeru tegema?) Igatahes, ühes testis küsiti, kas sa tõstad aeg-ajalt mööblit ümber või tahad alati ühesugust. Huvitav, kumma poole kohta see näitab. Parema nigunii. Aga tuba sai poole lahedam.
Miks mulle tundub, et ma oleksin eile õhtul arvuti taga nolife'imise asemel Mikiga jooma läinud, kui ma selline laiskvorst ei oleks? Üldse on see aeg, mille jooksul üks päev muutub vaikselt järgmiseks, viimasel ajal hästi hägune olnud. Ma ei tea, mis kell ma magama lähen, mitu korda ma öösel lapse või millegi muu pärast ärkan, mida ma hommikul enne pärisülesärkamist teen ja üldse. Eile vaatas Koit, kes oli hilise lõunauinaku teinud, poole ööni Lottet ja Autosid. Hommikul oli rula keset tuba. Hämming. Ma vist võtsin kuskil kolmapa vastu otsuse, et ei tee midagi liiga mõistlikku terve nädalavahetuse. Eile ma isegi ei lugenud oma liiga paksu psühhiõpikut vaid tegin jälle seda värki Vonnegutiga. Vaata, nagu telekas inimesed teevad. Et on suur tugitool ja hämaras toas on ainult üks väike kohtvalgusti ja tugitoolis istub fliisiriba sisse mässitud tüdruk raamatuga. See ongi tegelt ka nii mõnus, nagu tundub.
Lumi tuli. Peaks pekid akna peale riputama. Saaks igast tibulinnukesi imestada.
p.s. see, mis lastfm ütleb minu, termika ja limpbizkiti kohta on lausvale.
Kas sa näiteks teadsid, et pisikestele raadios mängivatele lauludele kirjutab kah keegi higipull otsaees laulusõnu. Kohe vaimukaid, riimuvaid ja ühe-, kahe- kuni kolmemõttelisi. Hästi põnev, minumeelest. Aga keegi ei tea seda, sest sihtgruppi ei koti sõnad ja need, keda sõnad võiksid kottida, ei kuula raadiot. Need kuulavad Nirvanat. Või midagi sellist. oota.. juhe...
Tõstsin oma toa ümber. See näitab midagi. Siis kui see keerleva tantsija vaimustus algas, tegin endale umbes sadamiljon poolkerade testi. (kas kerad on ka see sõna, mille peale peab piinlikku naeru tegema?) Igatahes, ühes testis küsiti, kas sa tõstad aeg-ajalt mööblit ümber või tahad alati ühesugust. Huvitav, kumma poole kohta see näitab. Parema nigunii. Aga tuba sai poole lahedam.
Miks mulle tundub, et ma oleksin eile õhtul arvuti taga nolife'imise asemel Mikiga jooma läinud, kui ma selline laiskvorst ei oleks? Üldse on see aeg, mille jooksul üks päev muutub vaikselt järgmiseks, viimasel ajal hästi hägune olnud. Ma ei tea, mis kell ma magama lähen, mitu korda ma öösel lapse või millegi muu pärast ärkan, mida ma hommikul enne pärisülesärkamist teen ja üldse. Eile vaatas Koit, kes oli hilise lõunauinaku teinud, poole ööni Lottet ja Autosid. Hommikul oli rula keset tuba. Hämming. Ma vist võtsin kuskil kolmapa vastu otsuse, et ei tee midagi liiga mõistlikku terve nädalavahetuse. Eile ma isegi ei lugenud oma liiga paksu psühhiõpikut vaid tegin jälle seda värki Vonnegutiga. Vaata, nagu telekas inimesed teevad. Et on suur tugitool ja hämaras toas on ainult üks väike kohtvalgusti ja tugitoolis istub fliisiriba sisse mässitud tüdruk raamatuga. See ongi tegelt ka nii mõnus, nagu tundub.
Lumi tuli. Peaks pekid akna peale riputama. Saaks igast tibulinnukesi imestada.
Comments
Post a Comment