Õhtul ja ka täna hommikul pani nett jälle näkku. Ma ei saanud üle kontrollida, mis kell mul see kooliasi pidi hakkama. Sest ma olen jälle oma päeviku ära kaotanud. See pole mitte lihtsalt kadunud, see on ära kadunud. Ma väga tahaks loota, et kusiganes ta ka poleks, on ta koos selle pooliku Vonnegutiga, mille ma umbes kohe-varsti pean raamatukokku tagasi viima. Aga. Tegelt tahtsin ma seda öelda, et ma tulin kogemata liiga vara kooli. Oopis kell 12 hakkab, sugugi mitte kell 10. Aga kui ma ka praegu läheksin tagasi ja siis tuleksin siia tagasi, oleks aeg mõttetult kulutatud. Ma mõtsin, et ma parem teen netis natuke omi asju ja siis lähen üles tarka raamatut lugema. Siis ma lugesin kõiki bloge, mis parajasti meelde tulid. Uurisin inimeste kohta, kellest ma vähe tean. (jumal tänatud, et rate olemas on. jälle) Vahtisin liiga kaua picturesofwallsi ja nüüd kukkusin veel kirjutama ka. Karta on, et ma vist jälle ei jõua selle targa raamatu lugemiseni. Võinoh, vaatab. Ma kunagi ei tea päris täpselt ette, kui palju mul kirjutamise ajal mõtteid tulla või minna võib.
Eile oli Jäääär Jaaaani kirikus. Käisin. Liiga palju maksis. Algul mai mõtlendki, et kas seda on liiga või mitte. Aga siis Tiit, närakas, ütles, et 150 on sellise konsa eest liiga palju. Kontsert oli hea. Neil on nüüd ju see Bonzo koguaeg kaasas. See tahab veel natu harjumist. Ta on kuidagi... teine. Mudu oli ilge mõnus. Koit oli ka. Ta jäi tee peal Madlikese kärusse magama ja magas kontserdi maha. Norskamine oli kuulda. Naljakas. Pärast oli veel Tuuli ka. Tirisin Tuuli Zavoodi. Sest mul oli tegelt Raigoga kokku lepitud, et saame seal kokku. Mis oli ikka sitaks hea plaan. Tavaliselt me teeme, et "helista, kui lõppeb". Asjakorraldus, mis väga ei tööta, kui telefon pildi tasku heidab. Lähen mina Zavoodi ja seal on imekaunis Rol. Koos Tenoga. Aga teda olen ma ennegi näinud. Võinoh, sagedamini. Nad andsid mulle esimese küsimise peale natu peenraha, paid poisid, ja siis ma ostsin oma hädiselt piiksuvale järglasele mahla. Kõrrega. Väike jalutus Toomemäge pidi, väike passimine Zavoodi ees, väiksed pelmeenid ja kojuminek. Nuvot.
Ma natuke kardan, et sellega on siuke värk. Et mul on mingi esineja-mask. Või mingi eriti särav roll, mida ma aegajalt suht usutavalt etendan. Enamasti uutele inimestele. Ja siis nad vaimustuvad. Või teevad mingit jälestamise vastandit. Igatahes. Ühel hetkel tulevad igast värgivärgid ja ma lasen korraks sellel esinemisel minna. Ja olen lissalt. Nagu ma parajasti olen. Ja siis tuleb pettumus. Sära läheb ära. Ja siis ma olengi nende vaimustujate silmis tuhm ja igav. Isegi siis, kui ma natsa aja pärast võtan ennast uuesti kokku ja teen jälle oma uhket-säravat esinejavärki, neid, kes on kord mind ilma maskita näinud, ma enam ära ei peta. Millest on natuke kahju.
Siis on vahel hea mõelda, et on terve kari inimesi, kes on näinud mind at my lowest ja pole karjudes minema jooksnud. Küll on hea, et selliseid ka jagub.
Mulle tundub natuke, et ma nägin Zavo seina peal mingit teadet mingist üritusest, mis mulle meeldida võiks. Rohkem ei mäleta.
Eile oli Jäääär Jaaaani kirikus. Käisin. Liiga palju maksis. Algul mai mõtlendki, et kas seda on liiga või mitte. Aga siis Tiit, närakas, ütles, et 150 on sellise konsa eest liiga palju. Kontsert oli hea. Neil on nüüd ju see Bonzo koguaeg kaasas. See tahab veel natu harjumist. Ta on kuidagi... teine. Mudu oli ilge mõnus. Koit oli ka. Ta jäi tee peal Madlikese kärusse magama ja magas kontserdi maha. Norskamine oli kuulda. Naljakas. Pärast oli veel Tuuli ka. Tirisin Tuuli Zavoodi. Sest mul oli tegelt Raigoga kokku lepitud, et saame seal kokku. Mis oli ikka sitaks hea plaan. Tavaliselt me teeme, et "helista, kui lõppeb". Asjakorraldus, mis väga ei tööta, kui telefon pildi tasku heidab. Lähen mina Zavoodi ja seal on imekaunis Rol. Koos Tenoga. Aga teda olen ma ennegi näinud. Võinoh, sagedamini. Nad andsid mulle esimese küsimise peale natu peenraha, paid poisid, ja siis ma ostsin oma hädiselt piiksuvale järglasele mahla. Kõrrega. Väike jalutus Toomemäge pidi, väike passimine Zavoodi ees, väiksed pelmeenid ja kojuminek. Nuvot.
Ma natuke kardan, et sellega on siuke värk. Et mul on mingi esineja-mask. Või mingi eriti särav roll, mida ma aegajalt suht usutavalt etendan. Enamasti uutele inimestele. Ja siis nad vaimustuvad. Või teevad mingit jälestamise vastandit. Igatahes. Ühel hetkel tulevad igast värgivärgid ja ma lasen korraks sellel esinemisel minna. Ja olen lissalt. Nagu ma parajasti olen. Ja siis tuleb pettumus. Sära läheb ära. Ja siis ma olengi nende vaimustujate silmis tuhm ja igav. Isegi siis, kui ma natsa aja pärast võtan ennast uuesti kokku ja teen jälle oma uhket-säravat esinejavärki, neid, kes on kord mind ilma maskita näinud, ma enam ära ei peta. Millest on natuke kahju.
Siis on vahel hea mõelda, et on terve kari inimesi, kes on näinud mind at my lowest ja pole karjudes minema jooksnud. Küll on hea, et selliseid ka jagub.
Mulle tundub natuke, et ma nägin Zavo seina peal mingit teadet mingist üritusest, mis mulle meeldida võiks. Rohkem ei mäleta.
Comments
Post a Comment