Mingi sada asja on vahepeal olnud.
Lasteaia jõulupidu. Ei olnud hea. Laps tegi mulle terrorit, mina oli vastik närvipundar ja terroriseerisin vastu. Pärast oli veel hästi kurb kah. Ega see pidu ise kah väga hästi õnnestunud polnud. Emane jõuluvana näiteks. Eeh. Ma olin hästi pettunud, et minu laps keeldub laulmast, samal ajal kui teised lapsevanemad on uhkusest lõhkemas. Filmivad ja pildistavad oma laulvaid-tantsivaid lapsi. Siis tuli mulle meelde see kord, kui ma sain teada, et see värgeldus mu kõhus tuksub ja on terve. Ja kui hullu meelselt õnnelik ma olin. Ja kuidas ma tookord mõtsin, kas mulle piisab lapse üle õnnelik olemiseks lissalt sellest, et ta süda lööb. Ei lohutanud. Tegi veel kurvemaks. Väkk. Mulle üldse ei meeldi siuke emotsioonipundar olla.
Eile käisin mänguasjamuuseumis. Seal oli Piret Päär. Piret räägib muinasjutte. Nii hästi-hästi armas oli. Pärast eksisime Sirla, Leele ja Kerstiga muuseumis ära. Võinoh, Kersti järjekindlalt ikka väitis, et ta teab, kus me oleme. Mänguasjamuuseumis ära eksimine on sitaks lahe. Sest muuseum. Mis tähendab, et kohtvalgustid ja natuke võõras. Ja sest vanad mänguasjad. Mis on natuke kriipid oma aukus silmade ja välja sirutatud kätega. Antoniuse õue jõululaadal käisin kah. Ja siis läksin sellise roosa ja lõdvestununa Urgu eelmise päeva Rocky horrori asju kokku panema. Sujuv üleminek.
Rocky Horrori üritus oli lahe. Ma väsisin vara ära. Mul oli tegus päev kah olnud.
Tänahommikul tulin autoga linna ja vaatasin, kui palju liiklusmärke on. Kokku ei lugenud. Proovisin hoopis ette kujutada, mis tunne oleks autot juhtida, kui keegi sul kõrval kogu aeg tänitab, keelab ja käseb. Noh, nagu seda liiklusmärgid teevad. "Pane nüüd tähele! 200 meetri pärast pead teed andma. Nii, siin lase jalakäiad üle. Raudtee tuleb kah kohe. 100 meetri pärast pead teed andma. Vaata-vaata, raudtee on siin. Nüüd pööra paremale. Vaata kah, mis reas sa oled. Sellest võib ainult siitpoolt mööda sõita. Anna nüüd teed. Ära kurvist välja pane. Vaata, kohe tuleb valgusfoor. Tuligi. Vaata, et sa üle 50 siin ei sõida. Ära sinna mine. Ära seda tee." Ja huvitav, miks liiklejad nii vihased on? Mis neid küll nii närviliseks on teinud?
Päike ei paista. Lund ei saja. Tuult ei puhu. Vihma ei saja ka. Külma eriti ei ole, aga suht jahe on kogu aeg. Õues ei toimu midagi peale selle, et vahel läheb pimedaks ja siis läheb jälle natuke valgemaks. Ei ole ilus ilm. Kole ilm kah ei ole. Täielik ilmalagedus. Ilmatus. Värvuseta. Õnneks on keegi kaval just siiakanti selle Jõulu toppind. Värviline, plinkiv ja sädelev.
Ma tahan hästi palju aliast mängida.
Lasteaia jõulupidu. Ei olnud hea. Laps tegi mulle terrorit, mina oli vastik närvipundar ja terroriseerisin vastu. Pärast oli veel hästi kurb kah. Ega see pidu ise kah väga hästi õnnestunud polnud. Emane jõuluvana näiteks. Eeh. Ma olin hästi pettunud, et minu laps keeldub laulmast, samal ajal kui teised lapsevanemad on uhkusest lõhkemas. Filmivad ja pildistavad oma laulvaid-tantsivaid lapsi. Siis tuli mulle meelde see kord, kui ma sain teada, et see värgeldus mu kõhus tuksub ja on terve. Ja kui hullu meelselt õnnelik ma olin. Ja kuidas ma tookord mõtsin, kas mulle piisab lapse üle õnnelik olemiseks lissalt sellest, et ta süda lööb. Ei lohutanud. Tegi veel kurvemaks. Väkk. Mulle üldse ei meeldi siuke emotsioonipundar olla.
Eile käisin mänguasjamuuseumis. Seal oli Piret Päär. Piret räägib muinasjutte. Nii hästi-hästi armas oli. Pärast eksisime Sirla, Leele ja Kerstiga muuseumis ära. Võinoh, Kersti järjekindlalt ikka väitis, et ta teab, kus me oleme. Mänguasjamuuseumis ära eksimine on sitaks lahe. Sest muuseum. Mis tähendab, et kohtvalgustid ja natuke võõras. Ja sest vanad mänguasjad. Mis on natuke kriipid oma aukus silmade ja välja sirutatud kätega. Antoniuse õue jõululaadal käisin kah. Ja siis läksin sellise roosa ja lõdvestununa Urgu eelmise päeva Rocky horrori asju kokku panema. Sujuv üleminek.
Rocky Horrori üritus oli lahe. Ma väsisin vara ära. Mul oli tegus päev kah olnud.
Tänahommikul tulin autoga linna ja vaatasin, kui palju liiklusmärke on. Kokku ei lugenud. Proovisin hoopis ette kujutada, mis tunne oleks autot juhtida, kui keegi sul kõrval kogu aeg tänitab, keelab ja käseb. Noh, nagu seda liiklusmärgid teevad. "Pane nüüd tähele! 200 meetri pärast pead teed andma. Nii, siin lase jalakäiad üle. Raudtee tuleb kah kohe. 100 meetri pärast pead teed andma. Vaata-vaata, raudtee on siin. Nüüd pööra paremale. Vaata kah, mis reas sa oled. Sellest võib ainult siitpoolt mööda sõita. Anna nüüd teed. Ära kurvist välja pane. Vaata, kohe tuleb valgusfoor. Tuligi. Vaata, et sa üle 50 siin ei sõida. Ära sinna mine. Ära seda tee." Ja huvitav, miks liiklejad nii vihased on? Mis neid küll nii närviliseks on teinud?
Päike ei paista. Lund ei saja. Tuult ei puhu. Vihma ei saja ka. Külma eriti ei ole, aga suht jahe on kogu aeg. Õues ei toimu midagi peale selle, et vahel läheb pimedaks ja siis läheb jälle natuke valgemaks. Ei ole ilus ilm. Kole ilm kah ei ole. Täielik ilmalagedus. Ilmatus. Värvuseta. Õnneks on keegi kaval just siiakanti selle Jõulu toppind. Värviline, plinkiv ja sädelev.
Ma tahan hästi palju aliast mängida.
tegelikult sündis Jeesus hoopis teisel ajal
ReplyDeleteaga mingid targad panid selle päeva ajaks, kui paganad pööripäeva pidasid
ja nii ongi tore, et pead justkui sünnipäeva ja pime aeg ei olegi nii pime
muidu ärkad hommikul üles ja ei saa aru, kas on hommik või õhtu ühesugune hall on ikkagi
ootad läkapikke kui ootad
või lapsi koju
kui neid on
aga kui ei ole üht ega teist siis on muidugi natuke jama
aga kui sul midagi ei ole
ise pole laps ega endal pole lapsi, siis saad pika nädalavahetuse teha oma asju või lihtsalt olla kus tahad , sest on palju vabu päevi
minul näiteks on juba sült keedetud mida pole sada aastat teinud
ja magustoidu idee on peas keerlemas
kanapraad mõlgub meeles
sest mul tulevad jub lapsed 23nda hommikuks kõik koju!!!?
ja lõunaks on planeeritud pidulik laud ja midagi veel põnevat