Ei ole vähe segi keerand. See lause oli ühe väikse tüdruku reidinimeks. Käisin seal korraks oma silmaringi laiendamas.
Tegin mingit õuntest ja lehttaignast küpsetist, hästi hea sai. Pärast tulid Aivid ja kõikmuu, mis sellega kaasneb. Mudugi alias ja monopol kah. Peaaegu oleksin täiega skoorind. Monopolis, ma mõtlen. Aliases skoorin ma alati täiega. Hästi paduöö on. Mul ei taht uni tulla. See monopoli lõpuduell väsitas suht ära, aga praegu on hästi kraps olla. Siis kui Kala üleval kõnnib, on sammud meile hullult hästi kuulda. Kõhe. Teine asi on see, et kardinaid ei ole. Aga trellid on. Ja akna taga kasvab mingi suvaline pajuvõsa. Või keegi. Igatahes, tuul pajuokstes ei ole hea kooslus. Sest nad kraabivad ja koputavad pimeduses klaasi taga. Mul on isegi kangast preagu, miks ma endale siis kardinaid pole teind? A, õigejah, see laiskuse asi.
Siis kui ühes suht odavas stereotüüpe täis topitud USA komöödias on üks hästi bitch padulesbiline naine, siis näeb ta välja umbes nagu mina praegu. Sest see poisipea. Ja ma pole mingi sada aastat endale silmi viitsind joonistada. Ja mudugi teksad. Flanellsärgini pole veel jõudnud. Mul on kuskil mõni, aga nad on mingis kotis või kastis kusagil nurgas millegi all.
Urglaste suhtumine minu olemasolusse on vist mingil määral paranenud. Või vähemalt on see tekkinud. Selle ükskõiksuse asemele. Mingil müstilisel põhjusel kipuvad nad mind kutsuma "selleks tädiks". Ma polegi päris kindel, kas seda saab paranemiseks nimetada. Ma kahtlustan, et päris ikka ei saa.
Oi, läpaka klaver on tunduvalt mõnusam, kui see sotane usbijura, mille me ükskord siia juurde soetasime. Hea klaver on mõnusa blogikirjutamise võti. Teine asi on see, et keegi ei tohi üle õla lugeda. Hästi häirib see. Võibolla see auk, mille kaudu blogimõtted pähe tulevad, on kusagil kukla piirkonnas. Vabalt võib olla.
Korter on liikunud tohutu sammu, peaaegu isegi et hüppe, paremuse poole. Esimesel korrusel on nüüd pott. Tal pole loputuskasti ja teda ei ümbritse seinad. Aga ta on karbist väljas juba ja pealiskaudsel vaatlusel tundus kanalisatsiooniga ühenduses. Tegelikult oleks tobe kah asuda loputuskasti püstitama, kui majas vett ei ole. Üks valgustus tuli kah juurde. Lõpp võtmete kompamisele. Ma olin selles käsikaudu võtme ja lukuaugu leidmises juba suht osavaks muutunud. Nii palju siis mu paljulubavast pimekeeraja karjäärist.
Peaks uuesti seda magamise asja proovima.
Tegin mingit õuntest ja lehttaignast küpsetist, hästi hea sai. Pärast tulid Aivid ja kõikmuu, mis sellega kaasneb. Mudugi alias ja monopol kah. Peaaegu oleksin täiega skoorind. Monopolis, ma mõtlen. Aliases skoorin ma alati täiega. Hästi paduöö on. Mul ei taht uni tulla. See monopoli lõpuduell väsitas suht ära, aga praegu on hästi kraps olla. Siis kui Kala üleval kõnnib, on sammud meile hullult hästi kuulda. Kõhe. Teine asi on see, et kardinaid ei ole. Aga trellid on. Ja akna taga kasvab mingi suvaline pajuvõsa. Või keegi. Igatahes, tuul pajuokstes ei ole hea kooslus. Sest nad kraabivad ja koputavad pimeduses klaasi taga. Mul on isegi kangast preagu, miks ma endale siis kardinaid pole teind? A, õigejah, see laiskuse asi.
Siis kui ühes suht odavas stereotüüpe täis topitud USA komöödias on üks hästi bitch padulesbiline naine, siis näeb ta välja umbes nagu mina praegu. Sest see poisipea. Ja ma pole mingi sada aastat endale silmi viitsind joonistada. Ja mudugi teksad. Flanellsärgini pole veel jõudnud. Mul on kuskil mõni, aga nad on mingis kotis või kastis kusagil nurgas millegi all.
Urglaste suhtumine minu olemasolusse on vist mingil määral paranenud. Või vähemalt on see tekkinud. Selle ükskõiksuse asemele. Mingil müstilisel põhjusel kipuvad nad mind kutsuma "selleks tädiks". Ma polegi päris kindel, kas seda saab paranemiseks nimetada. Ma kahtlustan, et päris ikka ei saa.
Oi, läpaka klaver on tunduvalt mõnusam, kui see sotane usbijura, mille me ükskord siia juurde soetasime. Hea klaver on mõnusa blogikirjutamise võti. Teine asi on see, et keegi ei tohi üle õla lugeda. Hästi häirib see. Võibolla see auk, mille kaudu blogimõtted pähe tulevad, on kusagil kukla piirkonnas. Vabalt võib olla.
Korter on liikunud tohutu sammu, peaaegu isegi et hüppe, paremuse poole. Esimesel korrusel on nüüd pott. Tal pole loputuskasti ja teda ei ümbritse seinad. Aga ta on karbist väljas juba ja pealiskaudsel vaatlusel tundus kanalisatsiooniga ühenduses. Tegelikult oleks tobe kah asuda loputuskasti püstitama, kui majas vett ei ole. Üks valgustus tuli kah juurde. Lõpp võtmete kompamisele. Ma olin selles käsikaudu võtme ja lukuaugu leidmises juba suht osavaks muutunud. Nii palju siis mu paljulubavast pimekeeraja karjäärist.
Peaks uuesti seda magamise asja proovima.
Comments
Post a Comment