Liiga pikast süvenemisest tekkiv sügavamõttelisuse illusioon. Õppisin Köögis algebrat. Kuulasin klappidest Buffyt. Siis käis klõpsatus. See on nagu nii kuramuse diip. Don't give me songs. Give me something to sing about. Mõtle selle peale.
Kui ma ükspäev koolist tulin ja äärmuslikult heas tujus olin, kuulsin vihma häält. Lindistasin seda oma mobiili diktofoniga. Kui vihm tilgub katuselt horisontaalsetesse torudesse, voolab sealt vertikaalsesse ja siis tilgub toru lõpus olevasse kurvi. Terve see toru on kõlakastiks. Võinoh, selleks asjaks, kus heli käib ringiratast ja tuleb ilusa-kõlavana välja. Iga toru teeb erinevat häält, erinevas rütmis, isegi sama vihmaga. See sõltub katusest, sellest, kui palju ülemine toru läbi tilgub, maja kõrgusest ja veel sajast asjast.
Ma hullult kibelesin kirjutama ja nüüd on pea tühi. Mõtted läksid mõttemaale tagasi.
Mis häälte lindistamisse puutub, ma eile lindistasin oma häält. Mul on iseäralik hääl.
Ma tahan koju. Mul pole kodutunnet. Ma tunnen end kodutuna. Ei saaks just öelda, et see väga mõnus tunne on. Aga ma olen häästi osav igast tundeid kinni pakkima ja sinna peidetud kausta panema. Mitte just kõige tervislikum viis, ma tean.
Joon kohvi, õpin natu, vaatan Grey anatoomiat, passin, söön. Siis joon kohvi, õpin natu... Nii see läheb. Vahele teen seda õppimise moodi asja, mis tegelikult on õppimise edasi lükkamine. Ainult treenitud silm on võimeline vahet tegema. Ma kirjutan välja, mida ma pean õppima ja arutlen, kuidas oleks seda kõige parem teha. Seisan murelikult printeri kõrval ja olen windowsi peale kuri. Umbes nii.
Üks kaltsukas-käima oli. Mul on mingi värk nende särkidega, mis näevad välja nagu neil oleks triiksärk all, aga tegelt on aint varrukad ja krae. Punast värvi.
Kui ma ükspäev koolist tulin ja äärmuslikult heas tujus olin, kuulsin vihma häält. Lindistasin seda oma mobiili diktofoniga. Kui vihm tilgub katuselt horisontaalsetesse torudesse, voolab sealt vertikaalsesse ja siis tilgub toru lõpus olevasse kurvi. Terve see toru on kõlakastiks. Võinoh, selleks asjaks, kus heli käib ringiratast ja tuleb ilusa-kõlavana välja. Iga toru teeb erinevat häält, erinevas rütmis, isegi sama vihmaga. See sõltub katusest, sellest, kui palju ülemine toru läbi tilgub, maja kõrgusest ja veel sajast asjast.Ma hullult kibelesin kirjutama ja nüüd on pea tühi. Mõtted läksid mõttemaale tagasi.
Mis häälte lindistamisse puutub, ma eile lindistasin oma häält. Mul on iseäralik hääl.
Ma tahan koju. Mul pole kodutunnet. Ma tunnen end kodutuna. Ei saaks just öelda, et see väga mõnus tunne on. Aga ma olen häästi osav igast tundeid kinni pakkima ja sinna peidetud kausta panema. Mitte just kõige tervislikum viis, ma tean.
Joon kohvi, õpin natu, vaatan Grey anatoomiat, passin, söön. Siis joon kohvi, õpin natu... Nii see läheb. Vahele teen seda õppimise moodi asja, mis tegelikult on õppimise edasi lükkamine. Ainult treenitud silm on võimeline vahet tegema. Ma kirjutan välja, mida ma pean õppima ja arutlen, kuidas oleks seda kõige parem teha. Seisan murelikult printeri kõrval ja olen windowsi peale kuri. Umbes nii.
Üks kaltsukas-käima oli. Mul on mingi värk nende särkidega, mis näevad välja nagu neil oleks triiksärk all, aga tegelt on aint varrukad ja krae. Punast värvi.
Comments
Post a Comment