harjutamine teeb heaks harjutajaks

Tulen raamatukogust. Linn on pime ja vesine. Vesine linn on lärmakas. Autod teevad märjal asfaldil rohkem häält. Iseäranis tipptunnil. Nii, mis bussiga sinna saab? Millal need lähvad, kus ma neid ootama pean? See ei ole sugugi lihtne. Siis veel see küsimus, kas minna marsaga või veits hiljem väljuva bussiga. Ühelt poolt on marsa kulukas, bussis veel saab ilma piletita. Samas, marsa tuleb varem ja jõuab kiiremini. On mul nii kiiresti vaja? Ja tegelikult bussis piletita sõit võib halva stsenaariumi korral päris mitu korda kulukam olla kui marsa. Ja marsa on mugavam. Ja puha. Hästi palju inimesi on siin linnas. Hommikul lähvad kõik kodust ära, õhtul koju tagasi. Ma kujutan ette, kuidas kõik need korterid päevad läbi tühjade ja kasutute/kaitsetutena seisavad. Marsa oli täis topitud. Kitsas. Inimestele ei meeldi olla vastu teisi pressituna. Siis nad vaatavad mujale. Kurjade nägudega, nii igaks juhuks. Minesatea. Raadiost tuli Mikat ja Abbat. "The winner takes it all the loser standing small..." Ma algul vaatsin, et üks tädi kukub pillima selle laulu peale. Noh, vana laul kah, tõenäosus on, et kellelgi sellega mõni tähelepanuväärne mälestus kaasneb. Aga sittagi, ta hoidis oopis aevastust tagasi. Lasteaed on nende paljude toredate majade taga. Kus prügikast on ilusa punase aia taga ja parkla ees on sümboolne puldiga juhitav piire. Miks lasteaed pime on? Mistoimub? Maisaaaru, millega need vanemad tegelevad päev otsa, et nad tingimata iga päev lapsehoidu vajavad aga juba enne viit lasteaia tühjaks tassivad. Ma pidin peaaegu kreepsu või kellegi saama. Nu eks ma ise kah hakkan oma titte poole päeva pealt mõnikord igatsema ja vahel tuleb ette poolikuid päevi, aga need teised teevad nii kogu aeg. Need teised. Ühe pikkade juustega tüdruku ema pahandab oma lapsega. Ma ei saagi aru... jooksmise pärast? kukkumise? See ema ütleb kasvatajale "kuule, Katrin!" Sellel emal on karvase äärega mantel ja kontsad. Kontsad klõpsuvad. Peale Koidu jääb veel üks poiss lasteaeda. Kasvataja minuga ei räägi. Tere vist ütles. Koit tahab oma väikest seljakotti kaasa võtta. Sellega on alati ilge jama. Ta viib selle koju ja mina unustan selle järgmine päev maha ja pärast on etteheited, et lapsel pold vahetusriideid. Tõstsin koti lissalt tühjaks, las tassib-unustab seda ilma riieteta. Võib-olla oleksin hakanud lapsega vaidlema ja teda veenma kotti maha jätma, kui seda teist ema seal poleks olnud. Ta muudkui pahandas ja oli hädas oma lapsega. "Ära roni! Tee ruttu! Tule siia!" Mul tuleb alati selliseid nähes tahtmine oma lapsega idülliliselt hästi läbi saada. Õue lähme korraga. Väike tüdruk jookseb meile järele ja uurib, milline auto meil on. Meil ei olegi autot, meie lähme bussiga. Neil oli maastur. Musta värvi. Koit arendab oma teooriaid teemal usside kaevamine. Kas traktor läheb sinna auku elama, mis ta kaevab? Bussini on seitse minutit. Koit jookseb ümber bussipeatuse, loeb reklaami peal olevaid raamatuid kokku, räägib, et ehitas lasteaias klotsidest püssi ja siis kõmmutas sellega. Maitea. Püssid on pahad. Aga ta vist ei pea neid niivõrd haiget tegemise asjadeks. Rohkem nagu lärmi tegemise. Bussis oli piinlik. "Emme, tee piletit ka," ütleb ta komposteerija peale näidates. Hmm... nii nahhaalne ma kah ei ole, et lapsele öelda, et ma ilma sõidan. Nii rumal ta kah ei ole, et ei märka, kuidas ma teemast kõrvale üritan hiilida. Piparkooke üritasime teha. Aga ei saand väga hea. See on selline täpse ajastamise küsimus.

Aivi tuli. Ma olen nüüd vähe aega oopis seltskondlik.